Kirsifarmi saaga jätkub.

Linna hääletades tutvusime ühe väga kihvti tüdruku Jessiga. Selgus, et tema parima sõbranna ema on eestlane, khuul. Igatahes, jäime Jessiga ka edaspidiselt suhtlema, kuna ta elab meist paari farmi kaugusel (nende pere farmis). Ühel õhtul läksime tema ja ta kihlatuga Youngi kirevat ööelu nautima. Eredaimad mälestused selle õhtust: noorte põhitegevus on autoga mööda peatänavat edasi-tagasi sõitmine, nii saavad nad aimu, kus kes kellega on; igas vabaaja veetmise kohas on kohutavalt palju mänguautomaate, kus aega surnuks lüüa, raha maha mängida ja aeg õhtusse veeretada – ULME, Youngi populaarseim klubi-pubi on Tavern, klubi nime eest seisab üks diskokuul ja vaipkattega tantsuplats ning kogu klubi on täis igas vanuses jorsse. See õhtu oli kõike muud kui tavaline, ent meie esimene ja suure tõenäosusega me seda ei korda (gäng-bäng ja klatš pole meie teema).

Külastasime Jessi. Tal on suur kokkuhoidev perekord – ema, isa, kaks õde ja vend pluss nende poisid ja tüdrukud. Neil on üle 50 ha maad, kust leidsime peaaegu kõikide puuviljade puid (sealhulgas nägime kuidas kasvatatakse mandleid). Meile tutvustati farmi igapäevatöid ja masinaid. Kõik selles perekonnas on auto- ja mootorrattafriigid, nii autosid kui baike ja mootorrattaid oli rohkem kui inimesi (autosid 19 ning kaherattalisi kuskil kümne ringis) ning pooled autodest on hullult võimsad ja tuunitud( jõhkrad kõllid, valgustus, sisustus, turbo – nagu kiiretes ja vihastes!). Autod pole nende ainsaks kireks, nad tõesti hoolivad oma loomadest ja farmist, nad on tõesti hingega asja kallal ja kuigi see on nende rutiinne igapäevaelu, rääkisid nad meile oma toimetusestest suure õhinaga. Tundsime ennast seal justkui McLeod´i tütardes.

Meie oma farm pole meie jaoks küll nii elevust tekitav, kuid suudame enda elu ka siin väga huvitavana hoida. Pärdikud nagu me oleme. :D Nimelt on meil käsil sõda meile peaaegu võrdväärsete vastaste – dutchidega (daamid ja härrad, esitleme teile:

Jelle – mahedahäälne eksperimenteerida armastav endine baarmen ja kunagine psühholoogia tudeng vanuses 23, kes suudab oma võimu näidata ka köögis.

Jochem – boheemlasliku kuid kalli eluviisiga, samuti endine baarmen, äärmiselt suhtlusaldis ja avameelne kitarrist vanuses 22.

Jah, nemad ongi meie kitarripoisid, kes trippisid 7 kuud aasias ringi. Tunneme, et oleme leidnud nende näol endale kihvtid semud.
Btw, me saame koos nende, Jessi ja veel mõne tuttavaga koos jõululaupäeva veeta nagu üks suur perekond (tundsime ka selles farmis ennast justkui üks multikultuurne big happy family)! Üksteist toetades elame üle need 40-kraadised jõulud. :D

SÕDA

Esimene lahing - Kirsisõda. Kuigi hollandlased ei tahtnud seda tunnistada väljusid eestlased sõjast võitjatena. Tänu oma nutikusele – kasutades kirsipuid kindlustena, kirsikaste kilpidena – jäid meie riided plekivabaks ning need polnud meie, kes pidid oma pesupulbri proovile panema.

Dutchide vasturünnak – Veelahing. Nad ei suutnud oma kaotusega leppida ning arvasid, et nad on jube vaimukad, kui keset meie lõõgastumissessiooni päikese all, meid külma ämbritäie veega üle valasid (noh, tegelikult oli see ka mõnusalt värskendav :D). Sellega valasid nad hoopis õli tulle! Järgmiseks lahinguks oli Äratus kollanokad! Nii, tahtsime oma juhmakatele head meelt valmistada ning peitsime oma telefoni (mille äratuskella seadistasime kella 4-ks äratama) nende telki ning lisasime kirjakese – Isn´t it refreshing, et nad ikka teaksid, et sellised tunded valdasid meid veega ülevalamise hetkel. Me lihtsalt ei tahtnud, et nad sisse magaks ja äratasime nad poolteist tundi enne õiget ärkamisaega. Me ei suutnud ära oodata nende järgmist käiku, seega ennetasime neid, sest meie trikk oli liiga geniaalne, et lasta sellel oodata. Viisime Johmile lillekesi, et tal mõnus uni tuleks – panime ta magamiskottti ohakaid, et need ta varbaid kõditaks (: . Show oli suurejoonelisem kui me oodata oskasime ja meil olid tahtmatult vip kohad selle jälgmiseks. Ootasime, et ta tuleb meile õhtul pind perses ukse taha, kuid saatus otsustas teisiti.

Johm jalutas õhtupoolikul oma telki ning kiirustas sealt kiiresti välja hüüdes Jellele  „Something is in my sleepingbag! It bit me!.“ Ning siis näitas meile oma „hammustust“. Sellele järgnes magamiskoti ettevaatlikult välja sikutamine ja „looma“ tapmine magamiskoti peal trampides. Siis tõttas Jelle sõbrale taskulambiga appi, et välja selgitada mis imeloomaga on tegu. Endiselt veidi ettevaatlikult, kuna „mürgine loom“ võis ju veel elus olla. Ning oh seda üllatust – tegu on laiakslitsutud ohakaga! Hirmunud poisikeste asemel seisid meie ees taas vihased rüütlid ning hoov täitus meie tormilise naerupahvakaga.

Me ei pidanud kaua kättemaksu ootama. Nad ei ole head kiropraktikud, seepärast võtsid lihtsalt meie madratsid ära. Veetsime öö põrandal. Armas neist, et nad meie selgade pärast muretsesid. Loo kehvem pool on see, et nad ei ole eriti nutikad, seega toppisid meie madratsid kuskile võssa. Äärepealt oleks üks austraallane öösel ennast tühjendanud nende peale. Läks napilt. Õnn oli meiega.

Pärast tegusat päeva jõudsime tagasi koju alles öösel ning meie madratsid olid endiselt kadunud. Mõtlesime, et nii see asi ei jää! Kui meie ei saa magada, siis ei saa nemadki! Otsustasime nende telkidelt tugivaiad eemaldada. Mõelnud, tehtud. Pull oli jälgida, kuidas nad meid kirudes üritasid oma kokkuvarisenud telkidest väljapääsu leida.

Meil oli veel üks armas trikk varrukast võtta. Kuna meie poolt oli ka Jessi pereisa, siis ta laenas meile oma mänguasja. Paigaldasime selle varahommikul Jelle telgi kõrvale ja sättisime ennast verandale etendust nautima (teades, et äratame sellega kahtlust, võtsime siiski selle riski). Salamisi lootsime küll plikalikku kiljatust, kuid pidime leppima vaid ühe südamelöögi vahelejäämise ja ehmunud näoilmega, kui Jelle oma telgi kõrvalt tõetruu kummimao avastas.

Vaheklipiks kallasime Andrew (n-ö töödejuhataja) pärast lõunast dušši, hetkel, kui ta endale käterätiku ümber pani, pangetäie jääkülma veega üle.

Väiksed lahingud – pipar Joanna tassis, colapiimaketšupi milkshake Jelle kruusis, Jelle mp3 muusika asendamine Britneyga, Jochemi toast elektri eemaldamine, poiste pükste märgamine.

Sõda lõppes hiigellahinguga – hullumeelse veemaadlusega, ausalt! Ärge muretsege, tõime võidu koju! :D

Vahepeal olime nädala töötud (hullud vihmahood hävitasid kõik selle farmi kirsid).
Btw, vaatamata sellele, et austraallased kasvatavad ise nii palju puu- ja juurvilju, on need toidupoes päris kallid. See on tingitud sellest, et siin on nii palju looduskatastroofe, mis võivad kogu saagi hävitada. Seega peab farmeritel olema piisavalt hea kasum, et kõigega pärast katastroofi uuesti alustada.
Nautisime päikest ja vaba aega. Samaaegselt tööd otsides.

Nüüd oleme ühes hiiiigelfarmis, mis asub umbes 30 km kaugusel meie eelmisest farmist. Oleme endiselt kirsikojajad. Kuna me saame selles järjest kiirmaks, siis on mõttekas selle tööga jätkata. Meil on uus kodu – pisikene Jochemi telgike (vihm ei kõla meie jaoks ahvatlevalt). Sellega peame peale oma luksuslikku eluviisi pisut harjuma (peame tunnistama, et see olukord on päris ekstreemne , sest telk on pisike, aga siin on suur kohver, packpackeri kott ja kõik muu eluks vajalik). Seltskond on veel pisut võõras, kuid tundub äge (siin on kohutavalt palju Kanada prantslasi). Hügieenivõimalused on ootamatult head, kuid kööki meil keegi kasutada ei soovita. Saame ilma hakkama. Kellele ei maitseks lõkkekartulid! :)

Väikesed ettevaatusabinõud:

Kui puutud kokku maoga, seisa paigal ning ära liiguta, kuna maod on pimedad ning liiguvad ja tajuvad sinu kohalolekut maavibratsiooni järgi.

Kui puutud kokku iguaaniga (hiidsisalik), lama kõhuli maas, kuna tüüp võib arvata (ei tea küll miks :D), et sa oled puu ja oma küünistega sinu jalgadest üles ronima hakata.

Lumerohkeid jõule teile ning musid-kallid :)

Farmi Joanna ja Farmi Sirli in action :D

Juhuuu! Me töötame nüüd Austraalia kirsipealinnas – Youngis. Töö iseenesest pole väga raske, meile täitsa meeldib. Ja nagu ikka, elame meie siin kõige paremini. Meil on oma tuba, kummut, ÕHUKONDITSIONEER (jah, oma toas päris enda oma) ja meie tuba pole läbikäidav (nagu meie teiste omast käime J) ja uks väikesele terassile. Me oleme ainsad eestlased ning peale meie on siin veel prantslased, itaallased, asiaadid, korealane, jaapanlane, taiwanlane, mehhiklane, argentiinlane, hollandlased, sakslased. Täitsa tore seltskond, õpime palju uut nende kõigi kultuuride, maade ja harjumuste kohta.  Muidugi meeldib meile kirsipuude otsas imemaitsvaid tumepunaseid vilju noppides  üksteisega inglise keeles suhelda ja kirssidest igasuguseid erinevaid totakaid laule laulda. Siin on ülimalt tore! Päike paistab ja elu on ilus. Pood on küll 15 km kaugusel, kuid mis sellest.

Esialgu olime kirsikorjamises suhteliselt aeglased, aga nüüd teeme isegi meestele silmad ette :D Jeeei!

Ühel päeval oli kirsipõllul King Brown snake (üks austraalia kõige ohtlikum ja agressiivsem madu), Gary üritas teda mootorsaega tappa, aga tal ei õnnestunud see, töötasime sellegipoolest edasi (kuigi vaatasime koguaeg ringi, et ega ta meie jalge all ei ole vms).
Lisaks sellele näeme igapäevaselt väga palju ämblikke, seega oleme harjunud, et väiksed ämblikud meie peal jooksevad, suurte ja karvastega me veel sõpradeks pole saanud.. Nii muuseas pidasime ka ise kahte lemmiklooma – Ämmaemandat ja Jalgratast (head lühikesed nimed :D) , kelle lemmiktegevuseks oli laes oma ämblikuvõrgus lebotamine. Nüüdseks puhkavad nad rahus – tolmuimejas.

Vaba aega on meil suhteliselt palju – loeme, küpsetame, õpime pisut mandariini, saksa, prantsuse keelt, päevitame, vaatame filme (kohtasime siin üht filmifanaatikut, kellelt saime uusi ja huvitavaid filme ja pika kvaliteetfilmide nimekirja).

Töötame praeguse plaani kohaselt kuni jõuludeni Youngi lähedal asuvates farmides ning siis liigume edasi (aga pühade ajal kavatseme kindlasti kuskil elu nautida ja pisut puhata!).

Well, what else,  ilm muutub järjest palavamaks ja meie järjest pruunimaks – naudime iga hetke! See on pisut meile endalegi üllatav, aga me tõesti endiselt läheme iga hommik positiivselt meelestatult tööle ja püstitame aina uusi päevarekordeid!

 Saadame teile sinna põhjamaisesse kliimasse killukese Austraalia päikest ning osa meie tohutust õnnest! :) Musikalli!

Esimene nädal Ausraalias

25 tundi lendamist möödus linnutiivul, lennujaamades meil probleeme ei tekkinud(ainult verivorstid võeti meilt ära). Lennukid olid luksuslikud ning modernsed, kõigil olid eraldi puutetundlikud ekraanid, kust sai muusikat kuulata, filme vaadata, raamatut lugeda, üle lennuki üksteisega chattida või mänge mängida.. Melbourne´i lennujaamast võtsime kursi oma esimese hosti Ara juurde, kes oli superäge inimene, kes sai meile väga kalliks. Meie esimene päev oli uskumatult edukas! Kuigi teadsime, et igal pool läheb tarvis aadressi, kuhu meie kaardid ja numbrid ja muu staff saadetakse, suutsime meie hakkama saada nii, et meil ei läinud seda tarvis. Saime kõik oma dokumendid vormistatud ning peale seda tuli meil vaid oodata, et need kätte saada nädala kuni kahe pärast. Kõik oli väga lihtne ning olime päeva täiesmahus ära kasutanud ning kõik oma paberimajanduse edukaks eluks Austraalias ära teinud.

Ara on uskumatu inimene. Ta oli meie esimene host, kelle juures olime 6 päeva. Esimesel õhtul käisime ühel couchsurferite üritusel (siin on see couchsurf  populaarne... couchsurferid korraldavad igasuguseid üritusi jms..), kus saime erinevate rahvuste esindajatega suhelda.. kõige eredamalt on mul meeles see, kui me suhlesime ühe asiaadiga, kelle tööks on autode disainimine. See oli nii khuul, kui ta rääkis suure vaimustusega, kuidas ta päevad läbi autosid joonistab ja teised inimesed ehitavad need siis valmis.. lisaks sellele tegeleb ta ka auto reklaamiklippidega.. Tema enda sõnul on see iga poisi unistus ning tema oma aega sellega sisustabki ning saab veel selle eest ka raha.

Ara valmistas meile ühel õhtul känguruliha, see oli täitsa maitsev.. pärast seda läksime ühele majapeole, kus nn suures toas oli ull tehnika üles pandud ja erinevad muusikud jämmisid ja erinevad bändid tegid oma set´e.. Me pidutsesime seal kuni kella viiieni!
Arast sai meie esimene sõber. Reaalselt sõber. Meil sai temaga ullult palju nalja ja me oleme temaga suhelnud ka peale tema juurest lahkumist.. Ujee, nägime esimest korda kakaduud vabas looduses, ta oli küll värviline, aga mitte eriti ilus.

Btw, Ara maja ees on avalik WC kus mehed käivad üksteisele mõnu tegemas..  :D:D
Ara näitas meile väga palju linna.. Ühel õhtul läksime klubisse, kus toimus ta sõbra sünnipäev. Kohtasime seal ühtesid vägevaid kaksikuid.. ujee :D Ja sealt lahkudes käisime mere ääres, või noh, ookeani! Ja kõndisime mööda kihvte tänavaid ja Melbourne lihtsalt lummas meid. Ma karjusin täiest kõrist:´´Melbourne, ma armastan sind!´´ ja jooksin ringi. Ma pole ammu NIII ÕNNELIK olnud, see oli uskumatu tunne.

Meie teiseks hostiks osutus Paul (Meie kutsusime teda Paul Peetriks) Saksamaaalt!

Ta oli võrratu pikakoivaline tumedate lokkidega käsipallur päris Saksamaalt. Võrratu iseloom.  Kui te vaid ta inglise keelt kuuleksite – te sulaksite!

Saanud temalt CouchSurfingu kaudu jaatava vastuse, et saame tema pool peatuda, kutsus ta meid võrkpalli mängima. Olime väga elevil ning ootasime temaga kohtumist.
Mainiks siinkohal, et see oli ainus üritus/koht kuhu ta meid terve selle tema pool veedetud aja jooksul kutsus.

Kui me Peetrit esimest korda Flinder st. Stationis kohtasime, oli ta kergelt öeldes joogine. Ta tuli meie poole rattaga ning kiiver kenasti peas (siin saab trahvi, kui ei kanna kiivrit ning pole vajalikke tulesid ratta küljes) ning ütles need vapustavad sõnad: „You should be the guys I´m looking for.“

Üritasime endale sisendada, et esmamulje on petlik.. aga ei olnud. . . ta oli täpselt selline jörr nagu alguses tundus.

Peale seda suundusime tema kodu poole, mis asub Claytonis. Rongipeatus asus kesklinnast ligi poole tunni kaugusel ning sellele järgnes 15minutiline jalgsiretk tema maja poole.

Koos temaga elas seal veel 1 neiu ning 2 meesterahvast. Keegi neist polnud austraallane, kuid inglise keelt mõistsid rääkida, küll veidi häiriv oli nende aksent, kuid meie jaoks pole miski takistuseks.

Peeter lõbustas meie meeli oma võrratu kitarrioskuse ja lauluhäälega. Tema ülejäänud vaba aeg möödus õlut juues ning arvutist saksakeelseid filme vaadates. Peeter naaseb tagasi Saksamaale märtsis. Kohutav kaotus Melbournele.

Ja mis te arvate, kas me saime võrkpalli mängida? EI, kuna Peetrike otsustas käsipalli mängima minna oma seksikate sortsidega ja lubas meil vaatama minna(millest me kahjuks ilma jäime.. väga kahju).

Couchsurfingus kirjutas meile Scott, kes tuli just Eestist (elas Tallinnas kuu aega) ja tahtis meiega kohvi jooma minna vms. Tuli välja, et eestlased olid tema vastu nii sõbralikud ja ägedad, et ta tahab lihtsalt eestlastele vastuteenet osutada.. Khuul.

Ta viis meid oma korterisse, mis asub pm kesklinnas. Tal on suur rõdu vaatega Yarra riverile.. See korter on esmaklassiline.. Btw, ta pakkus, et võib selle nädalaks meile jätta, kui ta Perth´i sõidab!
Siis käisime õhtust söömas.. õhtusöök oli kuuekäiguline ja äärmiselt hea! Restorani teenindajaskond oli ka tasemel. Ühesõnaga veetsime Scotiga uskumatu õhtu! Scott tutvustas meile ka Austraalia suurimat kasiinokompleksi, mis oli suurejooneline!

Järgmisel hommikul tuli ta meile Claytonisse järgi ja tõi oma korterisse. Kuna meil ei olnud veel uut kohta, kuhu edasi minna, siis saime ühe öö tema korteris veeta.. Asjad tema korterisse maha potsatanud panime ujukad selga ning võtsime positsioonid ta rõdul sisse. Ise pidi ta lahkuma, et tööle minna. Päike oli nii super kuum, et see oli lausa imeline! Scoti kaudu saime tasuta kasutada jõusaali ning meil oli ka priipääse basseini, saunadesse ning SPA-sse.

Õhtuks oli meil plaanitud tillukeste imearmsate pingviinide külastamine. Seda sai näha peale päikeseloojangut St. Kilda rannas. Kõndisime sellisel puust ehitatud tehismuulil peaaegu lõppu ning seal oli kividest kallas alla vette kus need väikesed tegelinskid hüppasid ühelt kivilt teisele ise vaevu 30cm pikad. Enneolematu oli väikeste pingviinibeebide jälgimine. See oli nii põnev ja tore kogemus meie jaoks. J Õhtu veetsime taas Scoti seltsis ning elu oli ilus. Ka järgnev päev oli kuum ning saime omale mõnusa jume peale.

Vahepeal võtsime ühendust Stevega (farmer, kes korraldab kirsikorjamist) ning saime temalt tööd! Seega varsti liigume Melbournest ~400km põhjapoole ning hakkame hoolega kirsse korjama. Melbourne on meile nii sügava mulje jätnud ja koduseks saanud, et siit on väga raske lahkuda! Aga me oleme 100% kindlad, et enne Eestisse tagasitulekut, külastame veel kord kõiki oma Melbourne´i sõpru (ARA IS THE BEST ONE!!!) ja mälestusrohkeid kohti!

Päev enne farmi sõitmist saime TFN´i (numbri, millega saame amtlikult töötada).

Me oleme ikka hullud lakkerid, sest elu on siin olnud lust ja lillepidu! (Meie elu Austraalias iseloomustab lause – WE DID IT AGAIN!)

Veidrused:

vasakpoolne liiklus, millega on raske harjuda
siin on imelikud pistikupesad, milleks meie olime õnneks valmistunud
Austraalia ja Uus-Meremaa dollarid on veekindlad, nendega võib ujuma minna :D
meeletult sõbralikud  ja abivalmid inimesed
siin Melbourne´s on uskumatult ilusad suured ja rohelised pargid, btw, neid on jõle palju ka
kohustuslik koolivorm, mille üle see riik on hästi uhke J
kõigil on siin iPhone´d
vaatamata multirahvuslusele tundume meie austraallaste jaoks eksootilised(välimus).