Esimene nädal Ausraalias

25 tundi lendamist möödus linnutiivul, lennujaamades meil probleeme ei tekkinud(ainult verivorstid võeti meilt ära). Lennukid olid luksuslikud ning modernsed, kõigil olid eraldi puutetundlikud ekraanid, kust sai muusikat kuulata, filme vaadata, raamatut lugeda, üle lennuki üksteisega chattida või mänge mängida.. Melbourne´i lennujaamast võtsime kursi oma esimese hosti Ara juurde, kes oli superäge inimene, kes sai meile väga kalliks. Meie esimene päev oli uskumatult edukas! Kuigi teadsime, et igal pool läheb tarvis aadressi, kuhu meie kaardid ja numbrid ja muu staff saadetakse, suutsime meie hakkama saada nii, et meil ei läinud seda tarvis. Saime kõik oma dokumendid vormistatud ning peale seda tuli meil vaid oodata, et need kätte saada nädala kuni kahe pärast. Kõik oli väga lihtne ning olime päeva täiesmahus ära kasutanud ning kõik oma paberimajanduse edukaks eluks Austraalias ära teinud.

Ara on uskumatu inimene. Ta oli meie esimene host, kelle juures olime 6 päeva. Esimesel õhtul käisime ühel couchsurferite üritusel (siin on see couchsurf  populaarne... couchsurferid korraldavad igasuguseid üritusi jms..), kus saime erinevate rahvuste esindajatega suhelda.. kõige eredamalt on mul meeles see, kui me suhlesime ühe asiaadiga, kelle tööks on autode disainimine. See oli nii khuul, kui ta rääkis suure vaimustusega, kuidas ta päevad läbi autosid joonistab ja teised inimesed ehitavad need siis valmis.. lisaks sellele tegeleb ta ka auto reklaamiklippidega.. Tema enda sõnul on see iga poisi unistus ning tema oma aega sellega sisustabki ning saab veel selle eest ka raha.

Ara valmistas meile ühel õhtul känguruliha, see oli täitsa maitsev.. pärast seda läksime ühele majapeole, kus nn suures toas oli ull tehnika üles pandud ja erinevad muusikud jämmisid ja erinevad bändid tegid oma set´e.. Me pidutsesime seal kuni kella viiieni!
Arast sai meie esimene sõber. Reaalselt sõber. Meil sai temaga ullult palju nalja ja me oleme temaga suhelnud ka peale tema juurest lahkumist.. Ujee, nägime esimest korda kakaduud vabas looduses, ta oli küll värviline, aga mitte eriti ilus.

Btw, Ara maja ees on avalik WC kus mehed käivad üksteisele mõnu tegemas..  :D:D
Ara näitas meile väga palju linna.. Ühel õhtul läksime klubisse, kus toimus ta sõbra sünnipäev. Kohtasime seal ühtesid vägevaid kaksikuid.. ujee :D Ja sealt lahkudes käisime mere ääres, või noh, ookeani! Ja kõndisime mööda kihvte tänavaid ja Melbourne lihtsalt lummas meid. Ma karjusin täiest kõrist:´´Melbourne, ma armastan sind!´´ ja jooksin ringi. Ma pole ammu NIII ÕNNELIK olnud, see oli uskumatu tunne.

Meie teiseks hostiks osutus Paul (Meie kutsusime teda Paul Peetriks) Saksamaaalt!

Ta oli võrratu pikakoivaline tumedate lokkidega käsipallur päris Saksamaalt. Võrratu iseloom.  Kui te vaid ta inglise keelt kuuleksite – te sulaksite!

Saanud temalt CouchSurfingu kaudu jaatava vastuse, et saame tema pool peatuda, kutsus ta meid võrkpalli mängima. Olime väga elevil ning ootasime temaga kohtumist.
Mainiks siinkohal, et see oli ainus üritus/koht kuhu ta meid terve selle tema pool veedetud aja jooksul kutsus.

Kui me Peetrit esimest korda Flinder st. Stationis kohtasime, oli ta kergelt öeldes joogine. Ta tuli meie poole rattaga ning kiiver kenasti peas (siin saab trahvi, kui ei kanna kiivrit ning pole vajalikke tulesid ratta küljes) ning ütles need vapustavad sõnad: „You should be the guys I´m looking for.“

Üritasime endale sisendada, et esmamulje on petlik.. aga ei olnud. . . ta oli täpselt selline jörr nagu alguses tundus.

Peale seda suundusime tema kodu poole, mis asub Claytonis. Rongipeatus asus kesklinnast ligi poole tunni kaugusel ning sellele järgnes 15minutiline jalgsiretk tema maja poole.

Koos temaga elas seal veel 1 neiu ning 2 meesterahvast. Keegi neist polnud austraallane, kuid inglise keelt mõistsid rääkida, küll veidi häiriv oli nende aksent, kuid meie jaoks pole miski takistuseks.

Peeter lõbustas meie meeli oma võrratu kitarrioskuse ja lauluhäälega. Tema ülejäänud vaba aeg möödus õlut juues ning arvutist saksakeelseid filme vaadates. Peeter naaseb tagasi Saksamaale märtsis. Kohutav kaotus Melbournele.

Ja mis te arvate, kas me saime võrkpalli mängida? EI, kuna Peetrike otsustas käsipalli mängima minna oma seksikate sortsidega ja lubas meil vaatama minna(millest me kahjuks ilma jäime.. väga kahju).

Couchsurfingus kirjutas meile Scott, kes tuli just Eestist (elas Tallinnas kuu aega) ja tahtis meiega kohvi jooma minna vms. Tuli välja, et eestlased olid tema vastu nii sõbralikud ja ägedad, et ta tahab lihtsalt eestlastele vastuteenet osutada.. Khuul.

Ta viis meid oma korterisse, mis asub pm kesklinnas. Tal on suur rõdu vaatega Yarra riverile.. See korter on esmaklassiline.. Btw, ta pakkus, et võib selle nädalaks meile jätta, kui ta Perth´i sõidab!
Siis käisime õhtust söömas.. õhtusöök oli kuuekäiguline ja äärmiselt hea! Restorani teenindajaskond oli ka tasemel. Ühesõnaga veetsime Scotiga uskumatu õhtu! Scott tutvustas meile ka Austraalia suurimat kasiinokompleksi, mis oli suurejooneline!

Järgmisel hommikul tuli ta meile Claytonisse järgi ja tõi oma korterisse. Kuna meil ei olnud veel uut kohta, kuhu edasi minna, siis saime ühe öö tema korteris veeta.. Asjad tema korterisse maha potsatanud panime ujukad selga ning võtsime positsioonid ta rõdul sisse. Ise pidi ta lahkuma, et tööle minna. Päike oli nii super kuum, et see oli lausa imeline! Scoti kaudu saime tasuta kasutada jõusaali ning meil oli ka priipääse basseini, saunadesse ning SPA-sse.

Õhtuks oli meil plaanitud tillukeste imearmsate pingviinide külastamine. Seda sai näha peale päikeseloojangut St. Kilda rannas. Kõndisime sellisel puust ehitatud tehismuulil peaaegu lõppu ning seal oli kividest kallas alla vette kus need väikesed tegelinskid hüppasid ühelt kivilt teisele ise vaevu 30cm pikad. Enneolematu oli väikeste pingviinibeebide jälgimine. See oli nii põnev ja tore kogemus meie jaoks. J Õhtu veetsime taas Scoti seltsis ning elu oli ilus. Ka järgnev päev oli kuum ning saime omale mõnusa jume peale.

Vahepeal võtsime ühendust Stevega (farmer, kes korraldab kirsikorjamist) ning saime temalt tööd! Seega varsti liigume Melbournest ~400km põhjapoole ning hakkame hoolega kirsse korjama. Melbourne on meile nii sügava mulje jätnud ja koduseks saanud, et siit on väga raske lahkuda! Aga me oleme 100% kindlad, et enne Eestisse tagasitulekut, külastame veel kord kõiki oma Melbourne´i sõpru (ARA IS THE BEST ONE!!!) ja mälestusrohkeid kohti!

Päev enne farmi sõitmist saime TFN´i (numbri, millega saame amtlikult töötada).

Me oleme ikka hullud lakkerid, sest elu on siin olnud lust ja lillepidu! (Meie elu Austraalias iseloomustab lause – WE DID IT AGAIN!)

Veidrused:

vasakpoolne liiklus, millega on raske harjuda
siin on imelikud pistikupesad, milleks meie olime õnneks valmistunud
Austraalia ja Uus-Meremaa dollarid on veekindlad, nendega võib ujuma minna :D
meeletult sõbralikud  ja abivalmid inimesed
siin Melbourne´s on uskumatult ilusad suured ja rohelised pargid, btw, neid on jõle palju ka
kohustuslik koolivorm, mille üle see riik on hästi uhke J
kõigil on siin iPhone´d
vaatamata multirahvuslusele tundume meie austraallaste jaoks eksootilised(välimus).