Monday, 4 June 2012

Heade inimeste linn




Hei hei hei musirullid.

Briti poistega võtsime ette suuna ikka soojema poole, et omale töö leida. Külastasime Noosa Headsi, oma kanada tüdrukuid Childersis, oma Tarmot ja oma Steve´i Gayndahis ning hüppasime korraks läbi ka Rockhamptonist. Siis otsustasime sõita Emeraldi – väike linnake Queenlandis sisemaal. Ausalt öeldes, esmapilgul see linn meile muljet ei avaldanud, kuna see pulbitseb kaevuritest, kuid see negatiivne arvamus muutus järk-järgult. Sest me oleme siin kullakaevajate linnakeses olnud erakordselt õnnelikud – kodutu elu kogemine, imeliste kaksikutega tutvumine, eurovisioonile kaasaelamine, hullumeelselt hea uudise saamine ja meie kambaelu nautimine. Kõigest nüüd natuke täpsemalt.

Ekstreemne eluviis.

Emeraldi tulime põhjusega, me kõik vajasime tööd, et midagi oma täiesti kokkukuivanud pangaarvele lisada. Majutusele me oma viimaseid sente panna ei tahtnud. Otsustasime telkida ühe jõe kaldal, täpselt kesklinna ääres, ühes pargikeses, silla all. Koht oli tore, aga puudulikuks osutus dušš. Selleks hiilisime sisse km kaugusel olevasse karavanparki, kus võtsime mõned korrad dušši, et end taaskord inimestena tunda. Pärast paari päeva telkimist hakkas ilmajumal meiega vingerbussi mängima, sadas kui oavarrest. Telk ja kõik meie jalanõud olid läbi ligunenud. Lisaks sellele oli väljas nii külm, et suu lausa auras. Veetsime pool päeva raamatukogus, et üles soojeneda. Seejärel külastasime Neighbourhood House´i. Lootsime, et nad saavad meid välja aidata majutuse mure pealt. Kahjuks ei saanud. Sest terves linnas on kõiksugune majutus kaevurite poolt välja book´itud, kes siia tervest Austraaliast kokku lendavad.

Aga nad suutsid siiski meile meeletult rõõmu pakkuda teatades, et õhtul on public barbeque juures (ehk meie „tagaaias :D“) kuuma supi jagamine ja nad lausa nõudsid, et me seal kohal oleksime. Kui määratud aeg kätte jõudis, olime seitmekesi platsis. Seal oli veel telkijaid, backpackereid ja ka Emeraldi kohalikke kodutuid, kes olid end rahulikult laudade taha sättinud. Järgmisel hetkel nägime vabatahtlikke supipoti ja muude kastikestega kohale marssimas. Oi kui toredad nad olid, vaid nende pärast oleks võinud sinna minna. Aga ei, meile ulatati kätte kausike hernesupiga ning saiapätsikesed. Muretseti, et kas soovime kohvi ühe või kahe suhkruga või tirtsu piimaga või äkki hoopis kuuma teed. 
Supp oli esimene eine muidugi. Peale seda ulatati meile taldrik bolognesega ja jälle juurde saiapätsikesi. Ehkki meil kõht juba päris täis oli, ei suutnud too naine uskuda, et me just tema valmistatud bolognesele siis ei ütleme - no muidugi me võtsime selle siis vastu ja lasime heal maitsta. 

Aga kui te arvate, et see oli kõik siis te eksite! Peale seda tuli juurde juustuvaagen maasikate, kiivide, küpsiste, pähklite, salaamiga, hapukurkide, soojade kalapirukate ja kalmaarirõngastega (need vaagnad olid üle jäänud äsjalõppenud konverentsist, nii et tegelikult see pole iganädalane). Ja siis magusad saiakesed, millele me tõesti ei pidime ütlema, lihtsalt ei mahtunud enam. Aga siis suruti meile kätte veel ka erinevad kilesse pakitud võileivad, et ikka järgmise päeva lõuna ka olemas oleks. Ja muidugi puuvilju ja no jalutasime sealt minema kahe kilekotitäie söögiga – nad ütlesid, et ei saa lasta toidul halvaks minna ju! No nad olid kullatükid! Uskumatu, kui head inimesed olemas on. Ja teate, kui me veel seitsmekesti oma laua taga istusime, siis kõik mõtisklesime, et huvitav kas saaksime ka käe külge panna samasugusele asjale meie kodulinnades.

Sest asi ei ole ainult kodututes. THEY MADE OUR DAY!  Nad pulbitsesid energiast ja suutsid oma tunniajase külastuskäiguga meile eluaegse kogemuse anda. Sest pärast väga näru päeva oli kuum supp ja need soojad inimesed nagu loteriivõit. (Nüüd tagantjärele tuleb meil endiselt suur naeratus suule, kui nendele tädikestele mõtleme J).

Meie supernunnud kaksikud.

Üks päev uurisime facebookis tegutsevat foorumit Eestlased Austraalias, kus oli juttu Emeraldist. Sealt lugesime välja, et siin linnakeses elavad kaks õde ning saime ka teada, kus nad töötavad. Mõtlesime, et oleks väga tore neid külastada ning veidi eesti keelt kõneleda. Esimesel katsel meil neid tabada ei õnnestunud, kuid tüdrukutele teatati, et neid käisid otsimas kaks neidu. Teisel päeval saime tuttavaks Lõuna-Aafrikast pärit noormehega, kes juhtus elama koos nende samade kaksikutega. Temaga sattusime kokku veel kaks korda ning meie kolmandal jällenägemisel andis ta meile tüdrukute telefoninumbri ja luges sõnad peale, et me ikka kindlasti nendega ühendust võtaksime, kuna tegemist pidi olema kohalike kuulsustega. :D

Me siis jalutasime linnas ringi ja otsustasime Maritale helistada. Kõne tehtud, emotsioonid laes, tõttasime Bowls Clubi, kus sel hetkel töötas tema kaksik Merlin. Temale ette teatamata jalutasime sisse ja ütlesime TERE! Haha, see oli nii äge. Esmajoones vajus tal otseses mõttes karp lahti :D Ta oli nii nunnu, kallistas meid ja siis rääkisime eesti keeles, hiljem tuli ta õde Marita ja siis tema oli ka nii armas ja siis me olime kõik hästi õnnelikud!! :D Käisime neil Bowl Clubis veel päris mitu korda külas ning rääkisime maast ja ilmast ja mis veel – nad on pärit Pärnust ja meist ainult aasta vanemad! No vahi pulli (tervitaks siinjuures Sandra Sprenki :D) ütleks selle peale! :D

Kui Marita töötas, avanes meil võimalus ka Eurovisiooni seal klubis vaadata! Meie kolm eestlast (nüüdseks oli meiega liitunud ka Tarmo poiss) olime nii üliemotsionaalsed, et kohe-kohe tuleb Eesti ja Eurovisioon oli ikka äärmiselt suur asi meie jaoks ja Britid ei jõudnud ära imestada, et kuidas me seda ikka vaatame ja kuidas meile see nii suurt headmeelt pakub. Aga meie Otikese esitlus oli meie arust super (see tõi kananaha ihule!) ning me olime äärmiselt uhked oma maarjamaa venna üle, ja no kuues koht on ikka väga hästi!! Nii, et hea töö! Maritale helistas ka üks püsiklient, et ta vaatas Eurovisiooni ning talle väga meeldis meie laul – nii armas! Btw, kaksikud on tõesti ülimalt hea mulje eestlastest siia linna jätnud! Igatahes, meie olime nii õnnelikud ja energilised ja rõõmustasime ka naabrite võidu üle ja noh, meil oli üks üliemotsionaalne ja unustamatu õhtu siin Austraalia väikelinnas Eurovisiooni vaadates!

Muideks, saime ka kõik siin linnas tööle. Briti poisid töötavad neljakesi ühes veiniistanduse farmis, kus teevad tree pruningut ning meie kolmekesti töötame ühes suures farmis, kus pakime tsitruseid – see pole küll väga fun, aga teame, et teeme seda vaid nädala, nii et suck it up ütleks selle peale! :D
Mulle(Sirlile) pakkus palju nalja see, et vähemalt olime seal farmis ühed kõige pikemad inimesed, sest 97% töötajatest olid asiaadid :D
Seal farmis kohtasime me järjekordset kullatükki. Tegemist on siis naisterahvaga, kes tegelikult seal farmis ei tööta, aga paar nädalat abistab ta neid ning on administraator. Tema muretseb meie kolme pärast, et noh me ikkagi linnas telgime niimoodi külmade öödega. Ning farm on linnast väljas ja esimene päev kui me sinna pabereid täitma läksime, siis jalutasime selle 5km sinna farmi ja terve juhtkond ja töötajaskond teab sellest ja nende jaoks on see tõesti imeasi, et vaaau! Igatahes, too Jackie, tema sõidutab meid hommikuti tööle ning tema abikaasa teeb meile hommikuti sooje võileibu kas siis singi ja juustuga või munaga või mis iganes :D. Igatahes, super inimestega on tegu! Ma ei tea kuidas teda kirjeldada, sest meil lihtsalt ei jätku sõnu! Ta on imeline ning super hea inimene! Sellised inimesed panevaid meid ka järjest enam head tegema, et miski meis jälle teab kuhu poole oma elus püüelda ning millisteks inimesteks me saada tahame.

Teen veel lühikokkuvõtte Jackiest, et kirjateel kaduma ei läheks, KUI hea inimene ta on –
=pärast paberite täitmist pakkus ta meile küüti tagasi linna
=igahommikune küüt tööle
=tema mees leidis, et vähim, mis nad meie heaks teha saavad on igahommikused soojad võileivad
=pärast tööpäeva nõudis/pakkus, et tema juures dušši võtaksime – mis oli kui unelm(föön, juukseseerum jne) – tundsime ennast taas naistena! :D
=ütles, et kui vihma taas sadama hakkab, siis nad tulevad ja võtavad meid peale, sest nad ei lase meil enam külmetada
=peatusime öö nende superilusas kodus (pärast toreidaid vihmapäevi, mil pooled meie asjad olid läbivettinud ja mudased), kus saime kõik oma asjad ära pesta ja korda sättida (hmm, saime esimest korda Austraalia aja jooksul oma riideid triikida :D) ning päev otsa küpsetatud lambaliha süüa ning mõnnatada. Kohtusime tema abikaasaga ja nad olid koos nii armastusväärsed ning nad olid üksteise vastu nõnda hoolivad (niii ÄGE paar!).
=tegid mulle(Sirlile) aussie raviteed, varustasid mind salvide ja köhakommidega – neile ei sümpatiseeninud mu mehine ja ragisev hääl ning köhimine (NO NII HOOLITSEVAD JA NUNNUD INIMESED IKKA!)

Ühesõnaga, meie emad, me kohtasime teiesugust! :D:D (Austraalia ema J )
Minul(Sirlil) on tekkinud mingi sügav usk inimestesse. Mitte usaldus, aga usk. Tunnetan äärmist rahulolu, et selle enda joaks leidsin J.

Kindlalt tasub mainist veel minu (Joanna liinil siis taaskord) kõrval töötavad asiaadid. Noh, üks on pisikene taiwanlane – meesterahvas ja teine on selline turskem tütarlaps. Nad on minu jaoks äärmiselt lõbustavad. Nimelt, taiwanlane on hästi agar ja aktiivne ja lõbus ning talle hirmsast meeldib see tüdruk. Tüdruk seevastu on torris ja nopib emotsioonitult mandariine. Mida päev edasi, seda rohkem nad üksteise tähelepanu üritavad saada. Igatahes, minu jaoks tundub, et siit võib alguse saada midagi suurt. No kohe tõesti oli see kohutavalt armas ja samas ka meelelahutust pakkuv.

Kui me muidu oleme  väga õnnelikud olnud, siis vot siin Emeraldis viimased nädal-kaks oleme me kohe hirmus õnnelikud! (Iroonia peitub selles, et elame kui kodutud, näeme välja suht kalkarid (leidub ka erandhetki) aga sisemiselt lausa särame!). Me oleme oma vabad päevad ja õhtud veetnud koos oma väga kireva seltskonnaga, kelleks on siis: Rob, Andy, Joe, John, Lisa, Tarmo ja meie. See kogu grupp on nii erinev, aga samas sulab nii hästi kokku. Huumor ja jututeemad ei lõppe. On torisevaid hetki (need siis otseloomulikult brittide poolt :D), aga veel rohkem on hulle ja meeletuid hetki! See kõik, mis on juhtunud Emeraldis lausa meelitab meid siia jääma, kuid ei, me ei jää siia pidama praegusel hetkel, sest meid kutsuvad juba uued tuuled. Need kannavad meid tuhandeid kilomeetreid eemale ning juba järgmisest postitusest saate teada, mis on meie VAPUSTAV JA IMELINE uudis, mille tõttu me nii EKSTRAÕNNELIKUD oleme ning mis röövib meilt 3 järgnevat kuud!

Püsige liinil ning nautige neid järjest soojemaid ilmasid meie armsal kodumaal. Saadame teile killukesi oma ülevoolavast õnnevaagnast ning Austraalias pakitud tsitruseid. :D

Armastame teid kohe hirmus palju! Kallimusipai.