Canberra teatri külastamine. Nimelt teatasime ühel päeval Robile, et meie kohe hirmsasti vajame kultuuri, seega - tahame teatrisse minna ja temal, kui ainsal autot omaval sõbral, ei ole muud valikut, kui vooluga kaasa minna. Mõeldud - tehtud. Vaatasin teatrikava ja avastasin, et õnn on taaskord meiega - meil oli võimalus saada osa tõelisest kunstiteosest - Aghata Christie ''Hiirelõks'' . Isegi Rob oli meeldivat üllatunud, kui kuulis, et tegu on ühe maailma parima kriminulliga. Ja loomulikult oli see suurepärane. Uhh, sellele tagasi mõtlemine teeb mul tuju heaks kohe :) .
Vaatamata kõigele ei lahkunud me sealt vaid suure hurraaaga, nimelt oli pisut kurb ka koduseks saanud kohaga hüvasti jätta. Nädal enne lahkumispäeva hakkasime enda ümber nukraid silmi nägema - kullakallid itaallased (ja nende VAPUSTAVAD ahjusoojad pitsad!), kallid kanadalased ja britid, kes ei suutnud ära uskuda, et peavad veel kolm nädalat seal ilma meieta veetma. Loomulikult teatasid ka paljud kliendid (bussijuhid, õpetajad ja muud sellid), et nad hakkavad Joanna igahommikust ja -õhtust naeratust igatsema, sest see soe vastuvõtt toiduserveerimisel tegi neil alati tuju heaks :) . See oli niiii armas :) .
Järgmine peatus - Blue Mountains (Sinised mäed). LUMMMMMAV! See tuletas meile meelde, et maailm meie all on elus. Vapustavad kosed, ümberringi vihmamets ja hiiglaslikud mäed(kogu silmapiiri ulatuses). Seal peatusime couchsurfingu kaudu ''treeman (puumehe)'' juures. Btw, meid oli 3 (Rob sai ka elu esimese couchsurfingu kogemuse ja üllatus-üllatus, väga positiivse). See kutt (34-aastane mees) oli väga kihvt. Nimelt elas ta kunagi aasta aega puumajas Inglismaal, sest nad üritasid puid maha lõikamise eest päästa, sest sinna taheti uus kiirtee rajada. Nimelt ehitasid nad umbes 300 protestijaga endale puuonnid ja elasid seal pisut üle aasta - uhke värk! Iseäraseks selle djuudi juures oli veel tema lemmiklooma - metssiga. Niiiii äge! Ja ta absoluutselt jumaldas seda 'pisikest'. Nt õhtusoogiks oli tal lihapirukas (mille Andrew isegi ahjul soojaks tegi) ja õun. Luksusvärk :D ! Lisaks kõigele oli Blue mountains'i ''pealinn'' Katoomba nagu väike muinasjutulinnak.
Mägedega hüvasti jäetud, tervitasime Palm beach'i. Jumalik rand Sydney äärelinnas, mis on teilegi teada-tuntud, nimelt on see Kodus ja võõrsil võtteplats. Jah, see oli siuke poolkohustuslik punkt, mille me lihtsalt pidime aussis ära nägema! Ja nagu te kõik teate, siis see on imeilus! :)
Seejärel põrutasime Emeraldi, kus külastasime oma briti sõpru ja nägime ka oma eesti kutti Tarmot! See oli nii kihvt! Kuigi olime suhteliselt zombied, sest olime mitu päeva järjest sõitnud, oli taasnägemine armas ja äärmiselt emotsionaalne. Jagasime üksteisega reisilugusid jnejne. Kodune tunne oli, nagu perekond oleks jälle üle pika aja kokku saanud :)
Ühest õhtust Emeraldis meile aitas, kuna aeg hakkas õla peale koputama. Järgmiseks võtsime ette tripi Townsville'i, kuhu viis meid Queenslandi pikim tee (absoluutselt asustamata, kahele poole teed jäi mitmeid sadu kilomeetreid ainult tühermaa ja tuhanded veised) ning mille läbisime õnnelikult vaid kahe erineva küüdiga. Jällegi korjasid meid peale huvitavad inimesed, kes jutustasid meile reisilugusid ja uudiseid kohalikest sündmustest (nt, üheks küüdi andjaks oli farmer, kellel oli 4 last, 2 neist on internaatkoolis, sest nad elavad lähimast asustusest sadu kilomeetreid eemal, ema õpetab kodus kahte nooremat last, kuni nad 8-aastaseks saavad ja samuti internaatkooli teele astuvad. See oli täiesti normaalne, et kaks venda (5- ja 7-aastane) 20 km kaugusele vanaemale külla soitsid - iseseisvalt maasturit juhtides. Vanemad ütlesid, et nad õpetavad neid päris väiksest peale, sest kui midagi juhtuma peaks, siis nad peavad olema võimelised iseseisvalt kuskile jõudma. Neil oli pisike eralennuk ja tiigike, millel veesuusatamist nautida, ning palju hobuseid ja tuhandeid lehmi - seega see kõik oli kui filmist välja lõigatud!) . Townsville'i jõudes pandi meid maha McDonaldsi ees ning päev otsa söömata, läks meil kohe nägu naerule. Juhuu, caesari wrapi aeg. Nagu kokku lepitud, peatusime Couchsurfingu kaudu Hamishi juures. Ta tuli meile oma korterikaaslasega järgi ning sõitsimegi nende mõnusasse ja hubasesse korterisse.
Tegu oli 34-aastase sümpaatse meesterahvaga, ametiks turvakontroll (ehitusobjektidel turvanõuete täitmine jms), vallaline, huumorimeel 8 punkti 10-st, nägus. Ja ta jumaldab EESTLASI. Nimelt on ta oma suhteliselt lühikese eluaja jooksul pool maailma juba ära näinud, aga ta ütles, et Eesti jääb alati kohaks, kuhu tahab ta ikka ja jälle tagasi minna. Vahetult enne Eestit reisis ta paar nädalat Rootsis, kuid Tallinna lennujaamast välja astudes oli ta pahviks loodud. Ta ei mõistnud, miks maailm Rootsi tüdrukutest räägib, kui eesti neiud on lihtsalt jumalannad.. Jah, ta ei suutnud oma silmi uskuda . Ning lisaks kuulsime palju lugusid, mis ta Eestis korda saatis ja kui toredad meie kaasmaalased tema vastu olid. Loomulikult läks meil tema lugu kuulates suu kõrvuni, tore kui inimesed meie kodumaad nii väga jumaldavad kui meie :) .
Rändasime temaga pisut Townswille'is ringi, seejärel sõitsime Airlie Beach'i, mis on nende kodust 4 tunni kaugusel, sest seal on väga kirev ööelu - tõsi, pidu oli ikka korralik, lisaks sellele oli meil võimalus saada osa selle linnakese lummusest.. tänu Hamishile ja Matthewle me siiski ei jäänud ilma Airlie beachist ning olime ääretult tänulikud neile! ja ka nemad said Townsvillest välja ning natukene tantsu löödud. Hamish oli ka suurepärane kokk ning väga hea võõrustaja. Super külalislahke, nagu ka ta korterikaaslane. Seega, vallalised neiud võite meiega ühendust võtta, kuna kohe kindlasti on ta uuesti Eestisse tulemas ning siis juba räägime teiega täpsemalt!! :D
Lõpuks jõudsime CAIRNS'i. Unistasime sellest linnast juba Austraaliasse maandudes ja hakkasime päris mintu korda siia poole pürgima, kuid pärast 10,5 kuud reisimist saime oma varbad Cairnsi kuuma liiva sisse peita (seda küll basseinide ääres, kuna Cairnsis sees pole ühtegi head randa, kuhu beežitama minna.. küll aga on Cairnsi ümbruses palju imeilusaid ookeani äärseid randu, mis on piltilusad). Esialgu Cairns meid ei vaimustanud, natukene nagu Egiptus ja liiga turistikas kohati, kuid iga järgnev seal viibitud päev muutis meie arvamust aina paremuse poole.
Võtsime Cairnsi suurimas backpackersis endale nädalaks toa ja lubasime endale esimese laisa puhkuse ning nautisime seda täiel rinnal. Pidutsesime pm IGAL õhtul ja päevad veetsime basseini ääres. Olime nagu rannamorsad. Sellegipoolest vürtsitasid meie nädalat mõned "pisiasjad":
# elus esimest korda võtsime osa partybus'ist - st 6 pubi, mille vahel sõitsime punase doubledecker'iga, 20 inimest + igas pubis olevad pralletajad, kreisid mängud, ja peamine, selle partybus'i meeskond oli ülikhuul (esialgu tutvusime kahega, kes suutsid meile need piletid pähe määrida). Selle staffi liikmetega pidutsesime koos veel mitu õhtut + meile pakuti võimalust seal firmas ka tööd saada (muidugi, sest meie oleksime lausa ideaalsed sellise töö jaoks!) :D
# nii, kõik naised, kujutage ette oma unelmat ning seejärel lugege seda - mina ja Jo veetsime ainsate naistena päeva koos TERVE KRIKETIMEESKONNAGA(neid oli 15), kõik vormis ja krdi ilusad, ja noh meile ei antud valikuvõimalust, pidime nendega õhtul peole ka minema. Ja nad ootavad meid alati endale külla BYRON BAY-sse, RANDOM, nad elavad meie ühes lemmikspotis! Igatahes, sellest päevast võiks ma rääkima jäädagi, seega võtan uue teema..
# Kanada tüdrukud, jah, need samad, keda kohtasime 9 kuud tagasi kirsifarmis Youngis ning kellega oleme paris mitu korda kuskil Aussis kokku jooksnud. Nimelt töötavad nad Cairnsis, seega nägime ja tšillisime oma kullakestega iga päev :) , me jumaldame neid tüdrukuid!
# + miljon muud asja, millest lihtsalt räägime teile siis, kui juba näost-näkku üksteist jälle näeme!
Nädal backpackeris veedetud, otsustasime oma kodinad kokku pakkida ja üht CS-gu kutti külastada. Leidsime ta CS kaudu ja millegiparast jättis ta profiil meile äärmiselt meeldiva mulje, seega olime temast vaimustuses juba enne temaga kohtumist. Arvatavasti peamiselt tema ameti tõttu - tegu on 24-aastase piloodiga. Ta elas ilusas majas mäenõlvakul koos kahe oma sõbraga, kellest üks on samuti piloot ja teine arheoloog. Lisaks oli neil külas ka kaks naerusuil sakslast, Susann ja Timo. Küpsetasime(tegime neile ahjukartulivormi, millest nad ülivaimustuses olid), korraldasime väikse basseinipeo, muljetasime (saime palju teada nende elukutsete kohta, kvaliteetvestlus). Pluss, kuna need kutid oli 24, 23 ja 22, siis oli mõnus omaealistega niisama nalja visata, sest enamasti CS-me vanemas eas inimeste juures. Sai nende rõdult basseini hüpatud ja erinevaid kokteile valmistatud ja mekitud ning tohutult lõbusalt aega veedetud.
Cairnsis on üks maailmakuulus vaatamisväärsus - The Great Barrier Reef. Võtsime Jo-ga paaditripi, et asi üle tsekkida(ja laenutasime veealuse kaamera, et oma rõõmu teiega jagada :) ). Käisime sukeldumas ja snorgeldamas, et ikka kõike oma silmaga lähedalt näha. Olime mõlemad pisut närvis sukeldumise pärast, sest see tundub küll nagu lapsemäng, aga kui hakkad sinna allapoole laskuma, siis see paneb ikka pisut varba tudisema.. Kuid pärast esimest viite minutit tõmbab ookean sind oma õndsusesse ja sa unustad kõik muu. Loomulikult oli see absoluutselt fantsastiline, nägime pisikest reefshark'i ning palju palju värvilisi kalu jnejne. See veemaailm on ikka täiesti teine maailm + meil oli õnn sellega tutvuda ühes kõige paremas spotis sellel planeedil!
Veel enne Cairnsist lahkumist pidasime maha ühe peo oma Snowgate´i tiimiga, kes saabus Cairnsi üks päev enne meie lahkumist. Nägime neid hoopis teises valguses - vabade ja veel lõbusamatega, kui me mäletasime! Nii, et jah, meile meeldis Cairnsis - väga!
Liikusime ikka hääletades järjest edasi ja edasi, sest püüame kokkuvõttes kogu Austraaliale tiiru peale teha. Jõudsime Cooktowni, mis on pisike linnake ookeanikaldal (populatsioon 2000 inimest). Silma hakkas üks iseärasus, mustade ja valgete vaheline suhe oli äärmiselt sõbralik! Nagu arvata võib, sai linn endale nime kapten Cook´i järgi, sest just seal ta oma katkise laevaga 1770 maabus. Kuna see linnake on nii kõrgel põhjas, siis ei jõua sinna palju turiste - märk sellest, et võib midagi erakordset kogeda ja nii läkski.
Couchsurfisime seal ühe 78-aastase saksa rahvusest meesterahva juures, kes oli Cooktownis elanud nüüdseks 11 aastat. Nagu ette võite kujutada, siis oli tema ise juba üks kullapotike meie teekonnal. Oi missuguseid lugusid selle rõõmsameelse habemiku suust välja voolas, jah, Uuuulalaaaa! Ta oli meeletult inspireeriv!
Igatahes oli ta selles piirkonnas palju ringi luusind, seega esimeseks sihtkohaks oli üks kosk, millest isegi enamus kohalikest kuulnud ei ole. Ta käib seal tavaliselt üksi mõtisklemas. Seega on tegemist täiesti inimestest puutumatu kosega, mis on tegelikult kaardil ära märgitud, kuid tee, mis kaardi järgi selleni peaks jõudma, juhatab inimesed vaid eksiteele.. Kalad lõid lupsu, päike sillerdas ja vesi kohises alla ja uju seal kasvõi alasti - milline PARADIIS, uulalaaa!?! Arvasime, et päeva tipp-punkt on nähtud, kuid ei, asi läks isegi veel ülesmäge. Järgmiseks sõitsime Archer point´i. Ja ma arvan, et see oli meie senise elu tipphetk. USKUMATU, kui ilus see loodus võib olla! UUUh, paneme teile siia pildi, mis kahjuks ei suuda väljendada päris kõike, mida meie nägime, aga teeb ikkagi parema töö ära, kui sõnad...
Archer Point
Pärast seda tegime pisikese jalutuskäigu botaanikaaias - nägime šokolaadipuud jms, nii hea, see kutt oskas meile täpselt rääkida, kuidas mida kasutatakse jne. Seejärel viis ta meid ühte randa, milleni jõudmiseks pidime päris tükk aega mööda mäenõlvakut üles alla tatsuma(ja see vapper kutt, tegi kogu raja meiega kaasa, tragi poiss!). Ja lõpuks istusime rannas, helesinine vesi lainetamas, kookospuud ning mäed ümberringi ja tuul sasimas meie juukseid - kui aeg meile nii kõvasti kuklasse ei hingaks, siis oleksime jäänud Cooktowni veel vähemalt üheks päevaks. Tahtsime veeta päeva selles rannas, sest see kõlas liiga liiga ahvatlevalt. Sa võid seal paljana Tarzani kombel puudel turnida ning kookosi jahtida või võtta raamatu ja seda rahu nautida. Tee mida iganes! Sa oled üksi paradiisirannas! Lase oma fantaasial lennata! Ranna nimeks oligi Paradise in Paradise. :)
Tema ise oleks tahtnud, et meie sinna oleks kauemaks jäänud ning nii ka meie, ent meie teekond peab edasi minema, sest me tahame kõike näha. Tal oleks veel meile nii palju näidata ja nii palju rääkida. Aga miks ta veel huvitav oli, tal oli jutustada nii palju reisilugusid, hääletamisest, erinevatest rahvusköökidest, oma kadunud naisest, kuidas asjad olid, kui ta esimest korda Cooktowni oma jala tõstis. Ja tema aed! Ta istutas sinna kookospuu 10 aastat tagasi ja ta ütles et juba 10 aasta pärast peaks sealt ka vilju saama hakkama ning tal oli ka kirsipuu, kus olid kenad 3 prisket kirssi ning ta veetis oma aias iga päev paar tunnikest (meenutas kohe meie vanaemat oma lilleaiaga) ning mis veel on, et too meesterahvas oli väga kursis arvutitega ning kui ta üldse oma maja ehitas, siis valis ta kõik toonid internetis klõpsides, mis oli tema jaoks väga huvitav. Ehk siis, juttu jätkuks temast veel pikemalt! Väga inspireeriv ja huvitav mees.
Ja veel ei ole me maininud oma viimaste päevade väga huvitavat leidu, kelleks on üks Austraalia meesterahvas, kes reisib ringi campervaniga, mis on nelivedu, kus on telk katusel, kus on kõik-kõik eluks vajalik ning ta leiab iga aasta endale aega Austraalias ringi reisida. Tal on 19-aastane ja 21-aastane tütar, kes elavad Sydneys ning keda ta kannustab maailmat avastama ning kellega ta koos erinavaid trippe ette võtab. Algselt on ta pärit Alice Springist, oleme temalt palju huvitavat selle kohta kuulnud ning uurime veel ja veel, kuna meil on kavas sinna sõita selle aasta detsembrikuus(loomulikult suve keskel - see linnake asub keset hiiglaslikku kõrbe!). Ta on väga jutukas ja tark ning taaskord on meil olemas teine (küll nüüd juba kümnes?) lapsevanem Austraalias. Tema korjas meid hääletades peale, kui olime teel Cooktowni ning saime temaga päris pika tee sõidetud. Läbisime neliveo ralliraja koos temaga, mis oli väga kihvt ning vauuu, kui häid vaateid seal teel oli. Jõudes Cooktowni kutsusime ka tema endaga kohalikke vaatamisväärsusi oma armsa giidi saatel vaatama. Jutustades tuli välja, et ta hakkab tagasi Cairnsi poole sõitma järgmine päev ning see sobis meie plaanidega ideaalselt ning kasutades ära võimalust läbida üks järjekordne ookeaniäärne neliveo tee, liitusime temaga. Tegime peatuse Cape Tribulationis ning külastasime taaskord mõnda randa ning jutustasime inimestega, käisime öösel rannas beebikrabisid häirimas ning kämpisime kohalikus karavanpargis tema auto katusel olevas telgis (tal endal oli äge välivoodi, kus ta tavaliselt magabki, kuid telk on oma tütarde jaoks). Kusjuures üks ta tütardest on vaimustuses soome meestest ning õpib isegi soome keelt! :D Väga äge sell on ta. Ta palus ka meil oma blogis ära märkida, et ta on vaba ja vallaline (meie tädidele ja teistele tema vanustele :P). Keegi huvitatud austraaliasse kolimisest? :D
Teate mis!! Meie nägime täna ühes jões päris krokodilli!! Need sildid on küll ju igal pool, aga nüüd tõesti-tõesti enam vette kohe ei kipu. Kuulsime, et nad on maiad just eesti tüdrukute peale..
Cairnsist Port Douglaseni viiv tee.
Täname kannatlikkuse eest. Suured soojad kallid teile kullakesed!
