k6nd 6hukesel j22l

Cooktownist tagasi Cairnsi saime samuti Nickiga ning tegime m6ned turistipeatused. Sain rannas neliveoga tiirutada ning n2gime 2ra ka yhe hipilinnakese Cairnsi kylje all. Peale seda oli aeg oma r6ntgen 2ra teha, et saaksime Austraaliasse teiseks aastaks ka j22da. See tehtud ja tulemused oodatud asusime n2pp pysti taaskord teele. Et Darwinisse saada, pidime osa mindud teed tagasi s6itma ning sealt edasi otseteed Darwinisse, mis tundub kaardilt kui lapsem2ng! Kuid ei tohi unustada asjaolu, et n6nda pika vahemaa t6ttu ei v6ta sellist retke enam naljalt keegi ette– lennus6it s22stab aega, raha ja n2rve. Seega oli tegemist l6putu teega keset tyhermaad ja esimest korda elus, pidime kyydi saamiseks yle kolme tunni ootama!!! Kuid l6pp hea, k6ik hea. 4 p2eva teel ja olimegi kohal!

Ning seej2rel tegime yhe kalli nalja. Tulime ja ehmatasime teid k6iki (me peame tunnistama, et see oli ikka unustamatu!!!) ning asusime tagasiteele..

Ohhohoohoo! Te ei kujuta ette ka, kui palju meil juba juhtunud on! Lahkusime Tallinna lennujaamast kolmap2eva 6htul kell 22.30 ning j6udsime ilusasti oma kodinatega Singapuri lennujaama.

Ekslikult arvasime, et peame seal veetma 26h, kuid vahi imet, mitte 26 vaid hoopis 5h! Juhuuu! Istusime siis lennujaamas, kui oli t2pselt tund meie lennu v2ljumiseni. L2ksime naerulsui check-in'i tegema, kui avastasime, olime m2rkamata j2tnud fakti, et tegelikult ei tehta Singapuris check-in tund aega enne lendu, tund aega enne lendu check-in suletakse. L2kski nii, et meie koos 4 v6i 5 inimesega j2ime lennust maha ja teha ei olnud enam midagi - kogu crew oli kassast lahkunud. R22kisime kyll erinevate lennujaama t66tajatega, sest ilmselgelt seisis lennuk veel tund aega lennujaamas, kuid tanap2eva byrokraatia vastu ei saa, ostsime uue pileti j2rmise p2eva samale lennule. Tehtud. Ning meil oli suurep2rane v6imalus veeta 5 tunni asemel hoopis 29 tundi Singapuri lennujaamas, jeeei! :D

Lisan veel yhe mainimata j22nud fakti. Panime oma viimase raha nende uute lennupiletite peale... Ja teadmatus, mis edasi saab tahtis pisara silma tuua. Kuid s6ber Mart tuletas meile meelde, et maailm on h2id inimesi t2is! Seej2rel otsustasime nad lihtsalt yles leida! :)

Lennujaam oli omamoodi l6bus. Avastasime laste turnimisnurga, tegelikult saatsid meid sinna s6bralikud ja murelikud lennujaama t66tajad, 6eldes, et saame seal rahulikult magada ning vajadusel ka infopunktist tekki kysida. Seal lastenurgas oli v2ga tsill, saime v2rvida ja joonistada ning norskavaid inimesi j2lgida, kuni selle unekooriga liituda otsustasime. Seekord me kedagi talla alt ei k6distanud. Saime ka ilusasti oma nurgakeses unne vajuda ja aeg-ajalt n2gime turvamehi suurte relvaga ringi patrullimas (Singapur ikkagi ju..). 6nneks olime ka varustatud Eestist kaasa v6etud raamatute, filmide ja maiustustega, tydrukute 6htu missugune!!! Kohalikud t66tajad hoidsid meil naeratades silma peal veendumaks, et meiega on k6ik korras. J2rgmisel 6htul tegime kohe esimesel minutil oma check-ini 2ra ning olime 6igeaegselt ooteruumis. Vahem2rkus – kas te teate kui odav oleks Singapuri lennujaamast alkoholi osta?!? Kohe hirmus-hirmus odav!

Peame t6dema, et kohati oli isegi kahju koduseks saanud lennujaamast lahkuda! :D

J2rgmisel hetkel olid kaks v2sinud r2ndurit, taskud tyhjad, suured kotid seljas, kuid naeratus n2ol, Darwini lennujaamas. Kellaaeg oli varajane, seega otsustasime paar tunnikest unen2gusid nautida ning seej2rel asusime teele Darwini kesklinna poole. P6idlakyydiga l2ks k6ik sujuvalt ning leidsime ennast yhest pargist ning tukkusime seal terve p2rastl6una. 6htupoolikul austas meid oma kylask2iguga yks iiri s6ber Mike, kelle juurde me oma kotid viisime, et need 66sel aborigeenide saagiks ei langeks, sest kahjuks ei olnud me selle pargi ainsad elanikud.. Sealt edasi tegime kiire proovi ning suundusime t2navale muusikat tegema. N2gime Darwinis ka oma tuttava kamba 2ra ja muljetasime pisut. K6ik oli yldiselt sama nagu enne meie lahkumistki. Nelja p2eva jooksul saime osa kahest tormist, mis oli meeletult ilus ja uskumatu - meie silmile varem n2gematu! Vett kallas poole tunni jooksul nii palju, et veetase ulatus peaaegu autoakendeni, ent meie nautisime seda t2iel rinnal vihmas tantsides ja joostes. Tundsime mingit peadp66ritavat vabaduse maiku, mis n2itab sulle, et see maailm on k6igile valla! V2lkus ja myristas ja vett aina kallas ja kallas. Mike saatis meie plaani pargis magada kuradile ning ytles, et ta backpackeri toas on m6ned vabad voodid, seega sniiikisime sisse ja lahkusime hommikul vara.. Veetsime veel kaks 66d selles meeldivas linnas, selle aja jooksul k2isime nii palju kui v6imalik Mike v6i Mike kitarriga t2naval muusikat tegemas (loomulikult oli tulemus tulusam, kui Joga kahekesi m6llasime – kaks naeratavat hipitydrukut, t2nava 22res.., samas tootsime tunduvalt kvaliteetsemat kraami, kui meil professionaalne kitarrim2ngija oli). See k6ik hoidis meil leiva laual ja pani meile lootusetulukese ning Sydney lennupiletid tasku.

Neljandal 6htul s6itsime lennukiga Sydneysse ning sealt h22lestasime Orange'i poole, mis on ligikaudu 4 s6idutunni kaugusel sisemaal. Reis l2ks libedalt ning p2eval olimegi Oranges, kus ootas meid vana hea Steve. S6itsime farmi, kuid mida polnud oli meie kaua ihaldatud t66. Ilmataat oli vingerpussi m2nginud ning seal sadas kirsside asemel hoopis mehi! Hahaa, oleks see vaid nii, tegelikult vaid vihma. P2rast 3 66d tuli t6deda, et oleks aeg kott 6lale visata ning vaadata, mis mujal Austraalia otsas toimub. Meiega liitus ka Rob ning kolmekesti h22letasime Orange'i l2hedalt Melbourne'i (700-800km). Ka see reis l2ks meie yllatuseks justkui lepase reega, kuna algselt arvasime, et peame lahku minema 2 ja 1, kuid suutsime kogu tee kolme vandersellina l2bida ning pidime teel ootama vaid 15minutit. See oli v2ga meeldiv yllatus. J6udsime Melbourne kesklinna, kui 6ues oli juba pime.

Tee nyyd pisike paus ja pyya end kujutada j2rgnevas olukorras –

Kell on 11 6htul, temperatuur ligikaudu 9 kraadi ning k6ik pikad riided, mis sa Austraalia suveks kaasa v6tsid, on sul juba seljas. Sul on 6huke magamiskott, kuid kahel teisel pr22nikumaa elanikul ei ole isegi seda r66mu.. Kummalisel kombel on su tuju v2ga hea, sest elus esimest korda oled olukorras, kus sa ei ole vaid kodutu, vaid naed selline isegi v2lja. Oled rahatuna miljonilinna kesklinnas ja soovid yle k6ige v2hemalt paar tundi unen2gude maailmas r2nnata. Mida sa teeksid?

Meie viskasime nalja, et hellitasime end kahen2dalase kodusk2iguga 2ra, seega pidime kohe kontrastiks kodututeks j22ma :D , ausalt sel hetkel k6las see sitaks naljakalt! Igatahes teadsime, et vajame katust peakohale, sest polnud vaja oma tervisega riskida.

Esimesed inimesed, kellega kokku jooksime, olid 22rmiselt toredad ja meeldivad usuinimesed, kes pakkusid meile teed ja kohvi ja oma vaatevinklit sellest elust.. Endalegi yllatuseks veetsime seal meeldivad paarkymmend minutit.

Peavarjuks oli meil paar ideed – kirik (mis oli suletud), bensiinijaama tagaruum (meie 6nnetuseks oli see heatahtlik mees, kes seal t66tas, esimest p2eva oma uuel ametipostil ja ei julgenud igaks juhuks sellist riskantset otsust vastu v6tta) v6i rongijaamas laste m2hkimistuba (proovisime, kuid esiteks ei k2inud see lukku ja teiseks, kohe kui sinna sisenesime, ilmus kohale yks mees, kes k2ratas: ,,Mida teie siin teete!?!?’’ . Lahkusime oma suure naerupahvaka saatel :D ja matsime selle idee maha).

Usuinimesed viitasid meid yhe kaubamaja suunas, kus olid lauad ja toolid ning suhteliselt soe. Sealsed turvamehed olid meeldivad, juhatasid meid isegi vaiksemasse nurgakesse, et saaksime pisut tukkuda, kuid siis tuli nende bossilt teade, et me ei tohi seal ikkagi magada, seega vaatasime l2pakast pm terve 66  sarja ‘’The suits’’ – mis on r2igelt p6nev muideks! :) 66 yle elatud, p2ike s2ramas ning meid ootas ees missioon!

Olime ennast registreerinud autotranspordi lehekyljele, mis on v2ga lahe reisimise viis. M6te seisneb selles, et firma vajab, et s6iduk viidaks punktist A punkti B ning selleks on olemas kindlad kuup2evad. Kytus on diili sees, kuid see on v2lja arvestatud lyhimat teed pidi s6ites. Sina rendi eest maksma ei pea. Oma kopikad pead m2ngu panema vaid siis, kui otsustad pikema marsuudi kasuks ning tasud lisakytuse eest. Viid auto j2rgmisesse linna ning olenevalt erinevatest mudelitest v6tad kaasa nii palju inimesi, kui s6iduk lubab. Meie valisime endale campervani, mis oligi m6eldud kolmele inimesele. Seal sees oli yks kahe inimese voodi ja yks yhe inimese voodi ning gaas, vesi, mikrokas, kraanikauss, elektripistik (selleks pidi ennast kyll pikendusjuhtmega elektriv6rku kusalgi yhendama), gaasipliit, kylmkapp, potid-pannid, s66misvahendid jms. Ehk siis superluks. S6itsime siis mina ja Rob kordam66da ja kullakesed, see oli minu esimene kord s6ita Austraalia teedel! Lahelahelahe! Siiamaani on veider, et suunatuled tuleb sisse lylitada parema k2ega, kuid kyll l6puks 2ra harjub. Yhtegi k2nguru alla ei ajanud ning valisime loomulikult k6igi v6imalike teede hulgast v2lja pikima tee! Selleks osutus The Great Ocean Road, mis oli t2ielikult lummav! (Yks top kymnesse kuuluv Austraalia ime!) M2letate Blue Mountainsi pilte eks?! Vot sama ilus, kui isegi mitte veel ilusam oli seal! Ja v2ikesed imearmsad ookeani22rsed linnakesed, supersupersuper! Maksime kyll kytuse eest lisaks, ent selle-eest n2gime 2ra koha Austraalias, mida tahtsime nagunii tulevikus kylastada. Teekonna l6puks j6udsime otsapidi Adelaide’i, mis asub L6una Austraalias, sellesse osariiki t6stsime oma varbakesed esmaskordselt.

Viisime auto sihtpunkti ning otsustasime veeta 66 sealses lennujaamas (Kindlasti m6tlete, miks me sellised lennujaama f2nnid oleme? Seal on soe, lisaks sellele dussid ja elekter, mugavad toolid, kus lebotada, ning me sobime selle rahva sekka nagu vits vette oma suurte kottidega, enamikes avalikes kohtades torkame oma kompsudega just inimestele silma ja k6ige tipuks on seal vahel ka tasuta wifi). Kahjuks tuli v2lja, et tegu oli v2ga pisikese lennujaamaga, kust pidime kell 11 lahkuma.. Taaskord 66 pargis. Hakkasime pahuraks muutuma, inimene suudab n2ru olukorra yle natuke aega nalja teha, kuid mingiaeg tahab nutt kurku tulla. Siiski suutsime Joga yksteist positiivse meeleolu juures hoida, no jumal t2natud, et me yksteise jaoks olemas oleme!

Okei. L2hme nyyd samm sammult. Kallis lugeja, palun mine ja v6ta tass kohvi.

J2rgmisel p2eval otsustasime Jo’ga, et j2tame Robi asjadega parki ning l2hme linnaga tutvuma ning t66d otsima. P6idlakyydi kaudu p6rkasime kokku George ja tema kahe s6braga. Nad viisid meid kohvi jooma ja meil sai palju huumorit. Olime maksimaalses cheeky tujus ning tegime enamasti nende yle nalju ning j2ime nende reaktsioone ootama. P2rast pikka keerutamist ja rida vastamata j22nud kysimusi tunnistasime talle, et elame hetkel pargis, mille peale soovis ta meid aidata. Mainis, et tal on palju tutvusi, seega ei oleks tal keeruline meile t66 leida..

Kui palju me Georgist ja ta kahest s6brast selle lyhikese ajaga teada saime:
*Raha ei ole tema jaoks probleem (peatusime ka autopoes, ta tahtis k6ige uuemat Merzedese mudelit osta. Kui kysisime, et mis vanal viga on, siis saime vastuseks, et ta lihtsalt tahab uut)
*Kysisime ta ametit. Esialgu saime ebameeldiva vaikusemomendi osalisteks, seej2rel ytles G, et omab j6usaali ja paari firmat. Ta s6brad ei tegele millegiga hetkel.
*G oli libe, sujuv, naistemees – professionaalne naistekytt, kes suudab iga naise punastama, naeratama v6i kummalisse ebameeldivasse olukorda panna
*Pisut yleolev ja n2rviline, samas 22rmiselt abivalmis, ytleks, et suure sydamega
*Uhke

Vahetasime numbreid. Ta ei olnud v2ga meeldivalt yllatunud, kui teatasime, et meid on tegelikult kolm ja see viimane reisikaaslane ei ole naissoost, kuid ytles sellegipoolest, et ta ei saa lasta meil pargis magada.

Ta helistas meile 6htul ja ytles, et v6taksime takso ja s6idaks tema antud aadressile, lubas takso eest maksta. M6eldud tehtud.

Leidsime ennast Hells Angelsi (mis on yks maailma suurim motikaklubi/maffia, mille olemasolust kuulsime meie kaks naiivitari loomulikult esimest korda elus..) salapubist, kuhu naised ei ole lubatud. Tutvusime veel kolme Hells Angelsi liikmega – Josh (antud pubi omanik, umbes 60-aastane habemega rokkar, tegi mulle ka ylevaate oma motikatest), Jan (kiilakas 45-aastane narkos6ltuvuses ja omadega pisut kadunud mees) ning Chris (23-aastane mustanahaline, kes on minust v2hemalt neli korda suurem, ta oli meiega hooliv).

Tsillisime seal kuni hommikuni. Vahepeal G lahkus ning teatas, et saame Jani juures 66 veeta. K6ik teised peale meie tegelesid heategevusliku projektiga – h2vitada 66 jooksul v6imalikult palju kanepit, kokat ning alkoholi, kuid nad respekteerisid seda, kui meie ei ytlesime. Saime 6ise individuaalloengu teemal ‘’ Hells Angels – maffia oma karmimas ning vennaskond parimas t2henduses’’.  Ja see on klubi, mille liikmeks saamine pole just lapsem2ng. Huvitav oli, sest neil oli palju trofeesid jms, mille kohta oskasid lugematuid lugusid jutustada, kuid pisut k6he ka (Rob oli kyll ka meiega, kuid ta on pisike tedret2ppide ja punase peaga kutt..).

Hommikul l2ksime Jani juurde ning tukkusime paar tundi.

Jani juures tutvusime veel yhe huvitava isiksusega. Mel – Joshi naine, v2limuse j2rgi umbes 45, 22rmiselt abivalmis, samaaegselt ilge k2re mutt. Ka tema pakkus meile abi. Ytles, et saaksime tema juures elada, aga see on linnast v2ljas. Lisaks mainis, et ta teab m6nda farmi, kuhu saaksime arvatavasti t66le jne. Samas olime juba G abi vastu v6tnud ja oleks kummaline Meliga lihtsalt lahkuda. Pluss, see oleks olnud lihtsalt teise Hells Angelsi liikme kodu. Igaks juhuks v6tsime siiski ta numbri.

6htul tuli G , v6ttis meid peale ning viis meid oma kirikusse. Jah, ta ostis kiriku, mille tahab endale koduks ymber ehitada. Seal olid voodid, k66k, pesemisv6imalused. K6ik mis meile eluks vaja. Ilmselgelt oli tegu v2ga vana hoonega ning see oli veel poolenisti remondik2igus, kuid see k6ik oli PUNK! UJEEAH :D (Ja ma ei saa mainimata j2tta, seda suurep2rast akustikat!!! :D)

66ga selgines nii m6ndagi. M6istsime, et tegu on maailma suurima narkov6rgustikuga ning G on Aussis yks p6hinina. Mida ta meist tahtis, seda teadis vaid vanakurat ise. Kuulsime, kuidas Joshi naine r22kis, kuidas ta kunagi prostituute v2lja valis ning et nad kasutasid k2snu, et saaksid 46 p2eva j2rjest t66tada, nii et mehed midagi aru ei saa. Samas kuulsime ka seda , kuidas Chris kuidagi aupaklikult naistest r22kis, nagu nad oleks pyha. Need olid vaid kaks pisikest infol6iku kogu 6htu informatsioonist, mis meie pisikestes peakoludes ringles. Pyydsime seda k6ike seedida. Saime aru ka sellest, et Jo meeldis G-le ning lubas meid k6igega aidata vaid yhel tingimusel, kui me vabaneme Robist. G ytles, et Jo saaks ta 2riasju ajada v6i j6usaalis t66tada vms, mina temaga 6htu jooksul eriti ei suhelnd.

S6itsime G-ga yhte take away pleissi ja t6ime syya. Ta k2skis Robil kirikus oodata. P2rast 6htus66ki G lahkus.

Esimene hetk kolmekesi.

Rob muutus yhe hetkega h2rjap6lvlaseks, n2gime temas kylge millega poleks soovinud selles elus tutvuda. Ta yritas meile seletada kes need inimesed on ja milleks nad v6imelised on. R22kis, et k6ik olid ta elu Jani kodus ja Hells Angelsi pubis p6rguks teinud. Meie seda ei n2inud ega kuulnud. K6ik kohtlesid meid kui printsesse, p2ris t6siselt. Ja meie juuresolekul ei 6elnud nad Robile midagi. J2i selgusetuks, kui suur osa tema jutust oli t6si ja kui palju sellest oli vaid ta paranoia jms (ta on alati armastanud mulle suuremaks puhuda, kui nad tegelikult on, kuni selle 6htuni pakkus see meile alatasa hullult nalja..). Oleme alati pyydnud inimestega k2ituda nii nagu nemad meiega, aga Rob ei m6istnud seda. Ytlesime talle, mis oli G ainuke tingimus. J2rgmine p2ev v6ttis ta lennu Sydneysse oma s6prade juurde (kuna tal oli raha, siis oli tal see v6imalus). Meil oli hea meel, et ta sellest olukorrast v2lja sai. Uhh.

Me j2ime kahekesi. Meie pisikestesse peakestesse j2i endiselt keerlema kysimus, et miks Rob talle nii v2ga ette j2i!?

J2rgmine p2ev oli G eriti libe. V6ttis meilt k2test kinni ja pani k2e jalale jne ning ta ei olnud liialt 6nnelik, kui me teda takistasime v6i minema k6ndisime. Ta kysis, et kumb meist temaga dateima siis hakkab, n2itasime m6lemad n2puga Chrisi poole. :D Meie arust oli see p2ris hea v2ljarabelemine nii r6vedast kysimusest. Ta lahkus (jah, ta tegi tihti ka vaid viieminutilisi kylastusk2ike. See vend oli kui tuul).

See oli hetk, kui hakkasime vaatama, millega end kaitsta. J2tsime m6lemasse tuppa yhe deodorandi, sest pimedad suured mehed on pisut n6rgemad. Vaatasime ka kus on toikad jms. Millised naabrid veedavad k6ige rohkem aega kodus ning millised seinad on helikindlad. Vaatasime isegi akna v2lja, millest saaks l2bi hypata, kui tarvis.

Siis tuli ta tagasi. K6ik tundus okei. Kysis Jo’lt, et kas proovime v6i mitte. Jo ytles ei ning ta lahkus, kuid s6bralikul ilmel. Ja see rahustas meid pisut maha. Kuid p2rast seda kadusid ka k6ik pakkumised shoppama minna vms, mis oli ainult r66m. Sest me saime ise ka aru kui n2rus olukorras me olime ning me ei tahtnud G-le veel rohkem v6lglasteks j22da. Selleks ajaks elasime niigi tasuta tema valdusel, lisaks ostis ta meile syya v6i siis andis selle jaoks raha. Olla maffiabossi/narkodiileri v6lglane, te saate ju ise ka aru kui halvasti see k6lab!!! Vahepalaks mainiksin, et G on 40 ja meie 20.

Ta ei varjanud meie eest seda, et tal selline roll siin elus on. Ta nautis seda ning oli uhke. Veel mainis, et tema kodu on sel aastal kaks korda tulistatud ja mitu tema autot on kuuliaukude p2rast paranduses. Ja yks auto oli kunagi 6hku lastud. See oli arvatavasti p6hjus, miks me tema kodus kunagi ei k2inud. Btw, ta luges meile ka v2hemalt kolm korda s6nad peale, et me ei tohi yhtki kylalist sinna kirikusse kutsuda, sest kui liialt paljud inimesed teavad, kuhu ta elama asub, siis ei saa ta sinna enam kolida. Yes, it does make sense.

Yks p2ev sadas ta keset meie l6unas66ki sisse ja teatas, et sai meile t66. Aitasime paar p2eva yht moeloojat. Saime elu k6ige v2iksemat palka, kuid v2hemalt saime endale odava telefoni osta (mingi hetk keset kogu seda hullust polnud meil isegi telefoni!) ning toidu laual hoida. Btw, see oli p2ris lahe kogemus. Aitasime 4 p2eva Carolil k6ikv6imalikke juhut6id teha jne. K6ik olid meie vastu 22rmiselt lahked ja me saime suurep2rase v6imaluse v6rra rikkamaks. N2gime Gossip Girli elu. Tydrukuid, kes n2evad v2lja t6elised plastikud ning kes suudavad meigist, juustest, riietest ja kingadest p2evast p2eva vestelda. Jumal lihtsalt naeris meie yle, sest j2tsime K6IK normaalsed riided Eestisse ja v6tsime kaasa vaid sellised, mis saame p2rast kirsifarmi 2ra visata! Irooniline, kas pole!? Mida rohkem me aega nende inimestega veetsime, seda rohkem m6istsime, et nende nukuliku v2limuse taga on peidus suur syda ja kaugeltki mitte nii pinnapealsed arusaamad. 6htuti vahetasime oma kogemusi ja lugusid veiniklaasi k6rval stiililaboris ja saime n2ha yhe moelooja erinevaid tahke. Paari p2evaga j6udsime isegi nendesse inimestesse kiinduda..

Kummaline fakt, iga kord kui me kodust 2ra olime, oli keegi meie kirikus k2inud. Aga see oli tyhi, seal ei olnud pm mitte midagi! Miks keegi seal iga p2ev k2is? Btw, see keegi t6i meile ka yhe rulli vetsupaberit vahepeal :D . Meil olid kylalised k2inud isegi siis, kui me magasime. Seega, me ei n2inud kunagi kedagi, vaid tagaj2rgi. Lihtsalt veider.. Sellep2rast hoidsime passid alati endaga.

G-st r22kides, k6ik k2is alati tema tujude ja tahtmiste j2rgi. Meil ei olnud kunagi valikuv6imalust. Kord oli ta nagu hea ristiisa, kes kutsus meid lasteks, tundis muret ja pakkus sokolaadi. Teine hetk t6stis ta mu pluusis2rgi yles, et mu k6htu n2ha, ning imestas kui pisike ma olen. Siis oli taaskord hetk, kui ta hoolis, et kuidas t66kohaga l2heb ja kas inimesed ikka kohtlevad meid h2sti jne. Ja j2rgmisel p2eval pyyab Jo’d suudelda. No tra kyll, mis m6ttes?

Mitte, et asjad oleks seal kunagi t2itsa normaalsed olnud (kuigi oli hetki, kui tundsime end p2ris kindlalt), kuid yhel p2eval muutusid need eriti imelikeks. Nimelt tuli G meile kylla ning tahtis s6itma minna, l2ksime. J6lkusime tal lihtsalt j2rel, kui tema oma asju ajas ja r22kisime juttu. Ta mainis, et kaks p2eva tagasi hakkas neil vastasmaffiaga kaheaastane s6da. Neil on reeglid, et liikmed liikmete vastu ning perekonnad jms j2etakse m2ngust v2lja. Kuid yks vastasj6ugu vend astus reeglitest yle ning sadas G klubivenna vanemate koju sisse. G ytles selle peale:’’Jah, me lasime talle kuuli p2he. Nyyd on s6da alanud, tuleb palju tulistamist ja kaotusi.’’

See oli arvatavasti p6hjus, miks tal sel p2eval j2lle uus auto oli. J2rgmine p2ev s6itis ta Gold Coastile uut pubi avama ning meid ootas ees viimane 66 kirikus. Kuigi teadsime eelmine 66 ka t2pselt sama informatsiooni ja magasime nagu beebid, oli j2rgmisel 6htul, viimasel 66l, oli k6ik teisiti.

Saime yhe kihvti couchsurferiga kokku ning meil oli 22rmiselt l6bus 6htupoolik. Kella kymne paiku hakkasime koju jalutama. Me ei r22kinud Jo’ga omavahel, kuid mida samm l2hemale kirikule j6udsime, seda k6hedamaks meil sees l2ks. Ma ei tea mis see oli. Olime selles kirikus juba n2dala yle elanud, aga sel 6htul oli kuidagi eriti halb sisetunne. (Me teeme k6ike oma reisil sisetunde j2rgi, kuid nii kehv aimdus millegi vastu on meil olnud vaid korra. Me h22letame pm iga p2ev, kuid yhel hommikul oli mingi hirm, kummaline ja seletamatu halb sisetunne. Usaldasime seda ja l2ksime hotelli tagasi. Leidsime, et see oli vale p2ev h22letamiseks ja j2rmine hommik oli k6ik j2lle h2sti ja asusime teele). Ja seekord valdas meid see sama tunne. J2lle m6lemat korraga, ilma et me sellest isegi r22kinud oleks. Vaatamata k6igele otsustasime kirikusse minna, kuid selle ees seistes me tardusime. Midagi oli valesti. Lisaks oli meie kiriku ees v66ras auto, mida me varem silmanud ei olnud. Jooksime k6rvalt2navat m66da nii kaugele kui v6imalik. Ise olles surmani hirmunud. Me ei ole kunagi sellist hirmu tundud. Me ei oska seda seletada. Otsustasime, et k6nnime m66da t2navaid terve 66 ja l2hme kirikusse alles hommikul.  Lonkisime ringi, istudes hakkas pisut kylm seega pyydsime lihtsalt ringi t6llerdada. R22kisime inimestega pisut juttu ja tahtsime selle 66ga lihtsalt yhele poole saada. Kella nelja paiku sai meil villand. Olime v2sinud ja m6tlesime, et sitta kah, l2hme ikka koju. J6udsime tagasi oma t2navale. Hetkel, mil me n2gemisulatusse j6udsime, pani yks auto meie kiriku l2hedal tuled p6lema ja hakkas meie suunas s6itma. Peatus pisut maad p2rast meid ja p66ras ringi. Kuulsime nagu autoukse h22lt. Hakkas uuesti meie poole tulema, aeglustas meist m66dudes ja j2i meist pisut maad eespool taas seisma. Seda koike oli liialt palju, p6genesime taaskord k6rvalt2navat m66da. Istusime yhes bensiinijaamas, j6ime kohvi ja s6ime muffineid. Ja loomulikult selle k6ige tipuks suutis selle aja jooksul meiega 3 hullu liituda( yks oli poolpaljas, teine r22kis meile oma perekonnast ja hakkas hindu laule laulma ja kolmas seletas meile maiustustest ja ajakirjadest jms )! Kirss tordil :D

T6usev p2ike muudab k6ik s6bralikumaks. Seega hommikul l2ksime kirikusse, haarasime oma asjad ja t6mbasime sealt minema nii kiiresti kui saime. Jumal yksnes teab, mis sel 66l juhtus, kuid k6iki neid halbu m2rke n2hes tundub, nagu p22stsime oma nahad. P2ris t6ega. V-o oli see k6ik meie ettekujutluse vili ja auto, mis meie kiriku ees seisis, kuulus naabrite vennale, kes neid parajasti kylastas ja salap2rane kaubik oli vaid postiljoni t66auto, kelle tytrel oli sel p2eval synnip2ev, seet6ttu alustas ta oma t66p2evaga varem, et tydrukutirtsu synnip2evapeole j6uda ning hommikul kell neli 66sel, otsis ta mingit aadressi meie t2naval. Samas ei suuda me millegiga seletada oma sisetunnet, seega parem karta kui kahetseda!

Hiljem nuputasime v2lja, miks meid nii koleda 66ga karistati. Lihtsalt sellep2rast, et me eelmisel hommikul kiriku tagaaias topless p2evitust tegime! :D See ei olnud vanajumalale meeltm66da :D

Muretsemiseks andis p6hjust ka see, et G’l ei ole naist (nagu te arvatavasti juba m6istsite), aga ta kylastas selle viimase n2dala jooksul meid tihedalt ning tsillis ka avalikult meiega ning tema oli seal, kui vastasmaffia djuud maha lasti, v-o tegi ta seda lausa ise, seega olime meie suurep2rane saak G’le k2ttemaksmiseks.. Ja nagu me m6istsime, on nende s6jas nyyd k6ik lubatud.

Lisaks sellele, oli meil p6hjust arvata, et ta hoiab oma narkot meie kirikus. Mille kuradi p2rast keegi seda nii tihti kylastas, vahel lausa mitu korda p2evas ja meile m2rkamata!?

Igatahes, saime sellest hullusest v2lja ja asusime teele. Viimased s6nad G’lt olid: tydrukud, olge 22rmiselt ettevaatlikud h22letamisega! Irooniline, kas pole :D Isiklikult leidsime, et h22letamine tundub vaid veidi ohutum kui elu temaga, jajaaa :D Ja teiseks mainis, et v6ime talle alati helistada, kui mingi jama on. Sest tal on jyngreid yle terve Austraalia. Siinkohal peame mainima, et hoolimata igasugustest kartustest saime t2nu temale 66maja, leiva lauale ja paarip2evase t66. Seega oli tal ikkagi suur syda! Ja meil on hea meel, et selles veendusime.:)

66, nagu ka 6udusfilm, sai l2bi. Melbourne saime vaid kahe kyydiga ja 6htul kallistasime juba Mariini! Teekonnal oli vahele j22nud 66 t6ttu raske oma silmalauge yleval hoida, kuid sattusime nii kihvtide inimeste peale, et ei pidanud Mr Beani taktikat kasutama. J2rgmine hommik seadsime sammud Youngi poole (jah, see on see sama linn, kus aasta tagasi kirsifarmis t66tasime). Meil oli r66m tutvuda yhe kihvti vanema h2rraga, kes oli 22rmiselt elav ja kihvt, kuulasime old-school rocki ja kantrit. Enne lahkumist pistis ta meile kanepikukrukese kotti (k6ik backpackerid suitsetavad kanepit, ta eeldas, et meie ka) ning 50 taala ja kummikommid pihku ning s6itis minema ( ta oli hea inimene, ostis meile teepeal syya ja kohvi jms, keeldus kuulmast, et me ise maksame – btw, me ei 6elnud talle s6nagi oma jamadest vms). Maailm on t6esti h2id inimesi t2is..

Kirsipealinna j6udsime t2pselt 6igeaegselt, sest k2imas on Cherry Festival, mis on Youngi suursyndmus! Siin ootas meid Jessi hooliv pere, kelle juures saame natuke aega peatuda ja hinge t6mmata. Me ei ole nyyd 3 kuud t66tanud, USKUMATU! Siin saame rahulikult oma j2rgmisele k2igule m6elda. Siin on soe, turvaline ja meil hoitakse kogu aeg silm peal, et me ikka kindlasti s66ksime! :) V2ga armas, oleme heades k2tes.

See k6ik oli yks suur p6hjus, miks me teie kirjadele ei vastand v6i v2ltisime peaaegu k6iki teie kysimusi , kallid s6brad. Ja emad, andke andeks, et niimoodi pidite k6igest kuulma, kuid me ei tahtnud, et te muretseksite vms, me oleme j22rap2ised, tahtsime ise sellest sitast v2lja ujuda ja tundub, et me saime sellega just hakkama. :)

Kuidas?

J22ge lainele. Kuid lubame, et yritame j2rgmise kuu pisut rahulikumalt veeta ;)

Paradiis paradiisis

Aeg lendas linnutiivul. Veetsime SnowGate Motellis peaaegu 3 KUUD! Uskumatu. Pärast kahte kuud töötamist otsustasime, et lahkume 1. septembril. Enne teele asumist suutsime veel nii mõndagi korda saata..

Canberra teatri külastamine. Nimelt teatasime ühel päeval Robile, et meie kohe hirmsasti vajame kultuuri, seega - tahame teatrisse minna ja temal, kui ainsal autot omaval sõbral, ei ole muud valikut, kui vooluga kaasa minna. Mõeldud - tehtud. Vaatasin teatrikava ja avastasin, et õnn on taaskord meiega - meil oli võimalus saada osa tõelisest kunstiteosest - Aghata Christie ''Hiirelõks'' . Isegi Rob oli meeldivat üllatunud, kui kuulis, et tegu on ühe maailma parima kriminulliga. Ja loomulikult oli see suurepärane. Uhh, sellele tagasi mõtlemine teeb mul tuju heaks kohe :) .

Vaatamata kõigele ei lahkunud me sealt vaid suure hurraaaga, nimelt oli pisut kurb ka koduseks saanud kohaga hüvasti jätta. Nädal enne lahkumispäeva hakkasime enda ümber nukraid silmi nägema - kullakallid itaallased (ja nende VAPUSTAVAD ahjusoojad pitsad!), kallid kanadalased ja britid, kes ei suutnud ära uskuda, et peavad veel kolm nädalat seal ilma meieta veetma. Loomulikult teatasid ka paljud kliendid (bussijuhid, õpetajad ja muud sellid), et nad hakkavad Joanna igahommikust ja -õhtust naeratust igatsema, sest see soe vastuvõtt toiduserveerimisel tegi neil alati tuju heaks :) . See oli niiii armas :) .

Järgmine peatus - Blue Mountains (Sinised mäed). LUMMMMMAV! See tuletas meile meelde, et maailm meie all on elus. Vapustavad kosed, ümberringi vihmamets ja hiiglaslikud mäed(kogu silmapiiri ulatuses). Seal peatusime couchsurfingu kaudu ''treeman (puumehe)'' juures. Btw, meid oli 3 (Rob sai ka elu esimese couchsurfingu kogemuse ja üllatus-üllatus, väga positiivse). See kutt (34-aastane mees) oli väga kihvt. Nimelt elas ta kunagi aasta aega puumajas Inglismaal, sest nad üritasid puid maha lõikamise eest päästa, sest sinna taheti uus kiirtee rajada. Nimelt ehitasid nad umbes 300 protestijaga endale puuonnid ja elasid seal pisut üle aasta - uhke värk! Iseäraseks selle djuudi juures oli veel tema lemmiklooma - metssiga. Niiiii äge! Ja ta absoluutselt jumaldas seda 'pisikest'. Nt õhtusoogiks oli tal lihapirukas (mille Andrew isegi ahjul soojaks tegi) ja õun. Luksusvärk :D ! Lisaks kõigele oli Blue mountains'i ''pealinn'' Katoomba nagu väike muinasjutulinnak.

Mägedega hüvasti jäetud, tervitasime Palm beach'i. Jumalik rand Sydney äärelinnas, mis on teilegi teada-tuntud, nimelt on see Kodus ja võõrsil võtteplats. Jah, see oli siuke poolkohustuslik punkt, mille me lihtsalt pidime aussis ära nägema! Ja nagu te kõik teate, siis see on imeilus! :)

Seejärel põrutasime Emeraldi, kus külastasime oma briti sõpru ja nägime ka oma eesti kutti Tarmot! See oli nii kihvt! Kuigi olime suhteliselt zombied, sest olime mitu päeva järjest sõitnud, oli taasnägemine armas ja äärmiselt emotsionaalne. Jagasime üksteisega reisilugusid jnejne. Kodune tunne oli, nagu perekond oleks jälle üle pika aja kokku saanud :)

Ühest õhtust Emeraldis meile aitas, kuna aeg hakkas õla peale koputama. Järgmiseks võtsime ette tripi Townsville'i, kuhu viis meid Queenslandi pikim tee (absoluutselt asustamata, kahele poole teed jäi mitmeid sadu kilomeetreid ainult tühermaa ja tuhanded veised) ning mille läbisime õnnelikult vaid kahe erineva küüdiga. Jällegi korjasid meid peale huvitavad inimesed, kes jutustasid meile reisilugusid ja uudiseid kohalikest sündmustest (nt, üheks küüdi andjaks oli farmer, kellel oli 4 last, 2 neist on internaatkoolis, sest nad elavad lähimast asustusest sadu kilomeetreid eemal, ema õpetab kodus kahte nooremat last, kuni nad 8-aastaseks saavad ja samuti internaatkooli teele astuvad. See oli täiesti normaalne, et kaks venda (5- ja 7-aastane) 20 km kaugusele vanaemale külla soitsid - iseseisvalt maasturit juhtides. Vanemad ütlesid, et nad õpetavad neid päris väiksest peale, sest kui midagi juhtuma peaks, siis nad peavad olema võimelised iseseisvalt kuskile jõudma. Neil oli pisike eralennuk ja tiigike, millel veesuusatamist nautida, ning palju hobuseid ja tuhandeid lehmi - seega see kõik oli kui filmist välja lõigatud!) . Townsville'i jõudes pandi meid maha McDonaldsi ees ning päev otsa söömata, läks meil kohe nägu naerule. Juhuu, caesari wrapi aeg. Nagu kokku lepitud, peatusime Couchsurfingu kaudu Hamishi juures. Ta tuli meile oma korterikaaslasega järgi ning sõitsimegi nende mõnusasse ja hubasesse korterisse.

Tegu oli 34-aastase sümpaatse meesterahvaga, ametiks turvakontroll (ehitusobjektidel turvanõuete täitmine jms), vallaline, huumorimeel 8 punkti 10-st, nägus. Ja ta jumaldab EESTLASI. Nimelt on ta oma suhteliselt lühikese eluaja jooksul pool maailma juba ära näinud, aga ta ütles, et Eesti jääb alati kohaks, kuhu tahab ta ikka ja jälle tagasi minna. Vahetult enne Eestit reisis ta paar nädalat Rootsis, kuid Tallinna lennujaamast välja astudes oli ta pahviks loodud. Ta ei mõistnud, miks maailm Rootsi tüdrukutest räägib, kui eesti neiud on lihtsalt jumalannad.. Jah, ta ei suutnud oma silmi uskuda . Ning lisaks kuulsime palju lugusid, mis ta Eestis korda saatis ja kui toredad meie kaasmaalased tema vastu olid. Loomulikult läks meil tema lugu kuulates suu kõrvuni, tore kui inimesed meie kodumaad nii väga jumaldavad kui meie :) .

Rändasime temaga pisut Townswille'is ringi, seejärel sõitsime Airlie Beach'i, mis on nende kodust 4 tunni kaugusel, sest seal on väga kirev ööelu - tõsi, pidu oli ikka korralik, lisaks sellele oli meil võimalus saada osa selle linnakese lummusest.. tänu Hamishile ja Matthewle me siiski ei jäänud ilma Airlie beachist ning olime ääretult tänulikud neile! ja ka nemad said Townsvillest välja ning natukene tantsu löödud. Hamish oli ka suurepärane kokk ning väga hea võõrustaja. Super külalislahke, nagu ka ta korterikaaslane. Seega, vallalised neiud võite meiega ühendust võtta, kuna kohe kindlasti on ta uuesti Eestisse tulemas ning siis juba räägime teiega täpsemalt!! :D

Lõpuks jõudsime CAIRNS'i. Unistasime sellest linnast juba Austraaliasse maandudes ja hakkasime päris mintu korda siia poole pürgima, kuid pärast 10,5 kuud reisimist saime oma varbad Cairnsi kuuma liiva sisse peita (seda küll basseinide ääres, kuna Cairnsis sees pole ühtegi head randa, kuhu beežitama minna.. küll aga on Cairnsi ümbruses palju imeilusaid ookeani äärseid randu, mis on piltilusad). Esialgu Cairns meid ei vaimustanud, natukene nagu Egiptus ja liiga turistikas kohati, kuid iga järgnev seal viibitud päev muutis meie arvamust aina paremuse poole.


Võtsime Cairnsi suurimas backpackersis endale nädalaks toa ja lubasime endale esimese laisa puhkuse ning nautisime seda täiel rinnal. Pidutsesime pm IGAL õhtul ja päevad veetsime basseini ääres. Olime nagu rannamorsad. Sellegipoolest vürtsitasid meie nädalat mõned "pisiasjad":
# elus esimest korda võtsime osa partybus'ist - st 6 pubi, mille vahel sõitsime punase doubledecker'iga, 20 inimest + igas pubis olevad pralletajad, kreisid mängud, ja peamine, selle partybus'i meeskond oli ülikhuul (esialgu tutvusime kahega, kes suutsid meile need piletid pähe määrida). Selle staffi liikmetega pidutsesime koos veel mitu õhtut + meile pakuti võimalust seal firmas ka tööd saada (muidugi, sest meie oleksime lausa ideaalsed sellise töö jaoks!) :D
# nii, kõik naised, kujutage ette oma unelmat ning seejärel lugege seda - mina ja Jo veetsime ainsate naistena päeva koos TERVE KRIKETIMEESKONNAGA(neid oli 15), kõik vormis ja krdi ilusad, ja noh meile ei antud valikuvõimalust, pidime nendega õhtul peole ka minema. Ja nad ootavad meid alati endale külla BYRON BAY-sse, RANDOM, nad elavad meie ühes lemmikspotis! Igatahes, sellest päevast võiks ma rääkima jäädagi, seega võtan uue teema..

# Kanada tüdrukud, jah, need samad, keda kohtasime 9 kuud tagasi kirsifarmis Youngis ning kellega oleme paris mitu korda kuskil Aussis kokku jooksnud. Nimelt töötavad nad Cairnsis, seega nägime ja tšillisime oma kullakestega iga päev :) , me jumaldame neid tüdrukuid!
# + miljon muud asja, millest lihtsalt räägime teile siis, kui juba näost-näkku üksteist jälle näeme!

Nädal backpackeris veedetud, otsustasime oma kodinad kokku pakkida ja üht CS-gu kutti külastada. Leidsime ta CS kaudu ja millegiparast jättis ta profiil meile äärmiselt meeldiva mulje, seega olime temast vaimustuses juba enne temaga kohtumist. Arvatavasti peamiselt tema ameti tõttu - tegu on 24-aastase piloodiga. Ta elas ilusas majas mäenõlvakul koos kahe oma sõbraga, kellest üks on samuti piloot ja teine arheoloog. Lisaks oli neil külas ka kaks naerusuil sakslast, Susann ja Timo. Küpsetasime(tegime neile ahjukartulivormi, millest nad ülivaimustuses olid), korraldasime väikse basseinipeo, muljetasime (saime palju teada nende elukutsete kohta, kvaliteetvestlus). Pluss, kuna need kutid oli 24, 23 ja 22, siis oli mõnus omaealistega niisama nalja visata, sest enamasti CS-me vanemas eas inimeste juures. Sai nende rõdult basseini hüpatud ja erinevaid kokteile valmistatud ja mekitud ning tohutult lõbusalt aega veedetud.


Cairnsis on üks maailmakuulus vaatamisväärsus - The Great Barrier Reef. Võtsime Jo-ga paaditripi, et asi üle tsekkida(ja laenutasime veealuse kaamera, et oma rõõmu teiega jagada :) ). Käisime sukeldumas ja snorgeldamas, et ikka kõike oma silmaga lähedalt näha. Olime mõlemad pisut närvis sukeldumise pärast, sest see tundub küll nagu lapsemäng, aga kui hakkad sinna allapoole laskuma, siis see paneb ikka pisut varba tudisema.. Kuid pärast esimest viite minutit tõmbab ookean sind oma õndsusesse ja sa unustad kõik muu. Loomulikult oli see absoluutselt fantsastiline, nägime pisikest reefshark'i ning palju palju värvilisi kalu jnejne. See veemaailm on ikka täiesti teine maailm + meil oli õnn sellega tutvuda ühes kõige paremas spotis sellel planeedil!

Veel enne Cairnsist lahkumist pidasime maha ühe peo oma Snowgate´i tiimiga, kes saabus Cairnsi üks päev enne meie lahkumist. Nägime neid hoopis teises valguses - vabade ja veel lõbusamatega, kui me mäletasime! Nii, et jah, meile meeldis Cairnsis - väga!

Liikusime ikka hääletades järjest edasi ja edasi, sest püüame kokkuvõttes kogu Austraaliale tiiru peale teha. Jõudsime Cooktowni, mis on pisike linnake ookeanikaldal (populatsioon 2000 inimest). Silma hakkas üks iseärasus, mustade ja valgete vaheline suhe oli äärmiselt sõbralik! Nagu arvata võib, sai linn endale nime kapten Cook´i järgi, sest just seal ta oma katkise laevaga 1770 maabus. Kuna see linnake on nii kõrgel põhjas, siis ei jõua sinna palju turiste - märk sellest, et võib midagi erakordset kogeda ja nii läkski.
Couchsurfisime seal ühe 78-aastase saksa rahvusest meesterahva juures, kes oli Cooktownis elanud nüüdseks 11 aastat. Nagu ette võite kujutada, siis oli tema ise juba üks kullapotike meie teekonnal. Oi missuguseid lugusid selle rõõmsameelse habemiku suust välja voolas, jah, Uuuulalaaaa! Ta oli meeletult inspireeriv!

Igatahes oli ta selles piirkonnas palju ringi luusind, seega esimeseks sihtkohaks oli üks kosk, millest isegi enamus kohalikest kuulnud ei ole. Ta käib seal tavaliselt üksi mõtisklemas. Seega on tegemist täiesti inimestest puutumatu kosega, mis on tegelikult kaardil ära märgitud, kuid tee, mis kaardi järgi selleni peaks jõudma, juhatab inimesed vaid eksiteele.. Kalad lõid lupsu, päike sillerdas ja vesi kohises alla ja uju seal kasvõi alasti - milline PARADIIS, uulalaaa!?! Arvasime, et päeva tipp-punkt on nähtud, kuid ei, asi läks isegi veel ülesmäge. Järgmiseks sõitsime Archer point´i. Ja ma arvan, et see oli meie senise elu tipphetk. USKUMATU, kui ilus see loodus võib olla! UUUh, paneme teile siia pildi, mis kahjuks ei suuda väljendada päris kõike, mida meie nägime, aga teeb ikkagi parema töö ära, kui sõnad...

 Archer Point



Pärast seda tegime pisikese jalutuskäigu botaanikaaias - nägime šokolaadipuud jms, nii hea, see kutt oskas meile täpselt rääkida, kuidas mida kasutatakse jne. Seejärel viis ta meid ühte randa, milleni jõudmiseks pidime päris tükk aega mööda mäenõlvakut üles alla tatsuma(ja see vapper kutt, tegi kogu raja meiega kaasa, tragi poiss!). Ja lõpuks istusime rannas, helesinine vesi lainetamas, kookospuud ning mäed ümberringi ja tuul sasimas meie juukseid - kui aeg meile nii kõvasti kuklasse ei hingaks, siis oleksime jäänud Cooktowni veel vähemalt üheks päevaks. Tahtsime veeta päeva selles rannas, sest see kõlas liiga liiga ahvatlevalt. Sa võid seal paljana Tarzani kombel puudel turnida ning kookosi jahtida või võtta raamatu ja seda rahu nautida. Tee mida iganes! Sa oled üksi paradiisirannas! Lase oma fantaasial lennata! Ranna nimeks oligi Paradise in Paradise. :)

Tema ise oleks tahtnud, et meie sinna oleks kauemaks jäänud ning nii ka meie, ent meie teekond peab edasi minema, sest me tahame kõike näha. Tal oleks veel meile nii palju näidata ja nii palju rääkida. Aga miks ta veel huvitav oli, tal oli jutustada nii palju reisilugusid, hääletamisest, erinevatest rahvusköökidest, oma kadunud naisest, kuidas asjad olid, kui ta esimest korda Cooktowni oma jala tõstis. Ja tema aed! Ta istutas sinna kookospuu 10 aastat tagasi ja ta ütles et juba 10 aasta pärast peaks sealt ka vilju saama hakkama ning tal oli ka kirsipuu, kus olid kenad 3 prisket kirssi ning ta veetis oma aias iga päev paar tunnikest (meenutas kohe meie vanaemat oma lilleaiaga) ning mis veel on, et too meesterahvas oli väga kursis arvutitega ning kui ta üldse oma maja ehitas, siis valis ta kõik toonid internetis klõpsides, mis oli tema jaoks väga huvitav. Ehk siis, juttu jätkuks temast veel pikemalt! Väga inspireeriv ja huvitav mees.

Ja veel ei ole me maininud oma viimaste päevade väga huvitavat leidu, kelleks on üks Austraalia meesterahvas, kes reisib ringi campervaniga, mis on nelivedu, kus on telk katusel, kus on kõik-kõik eluks vajalik ning ta leiab iga aasta endale aega Austraalias ringi reisida. Tal on 19-aastane ja 21-aastane tütar, kes elavad Sydneys ning keda ta kannustab maailmat avastama ning kellega ta koos erinavaid trippe ette võtab. Algselt on ta pärit Alice Springist, oleme temalt palju huvitavat selle kohta kuulnud ning uurime veel ja veel, kuna meil on kavas sinna sõita selle aasta detsembrikuus(loomulikult suve keskel - see linnake asub keset hiiglaslikku kõrbe!). Ta on väga jutukas ja tark ning taaskord on meil olemas teine (küll nüüd juba kümnes?) lapsevanem Austraalias. Tema korjas meid hääletades peale, kui olime teel Cooktowni ning saime temaga päris pika tee sõidetud. Läbisime neliveo ralliraja koos temaga, mis oli väga kihvt ning vauuu, kui häid vaateid seal teel oli. Jõudes Cooktowni kutsusime ka tema endaga kohalikke vaatamisväärsusi oma armsa giidi saatel vaatama. Jutustades tuli välja, et ta hakkab tagasi Cairnsi poole sõitma järgmine päev ning see sobis meie plaanidega ideaalselt ning kasutades ära võimalust läbida üks järjekordne ookeaniäärne neliveo tee, liitusime temaga. Tegime peatuse Cape Tribulationis ning külastasime taaskord mõnda randa ning jutustasime inimestega, käisime öösel rannas beebikrabisid häirimas ning kämpisime kohalikus karavanpargis tema auto katusel olevas telgis (tal endal oli äge välivoodi, kus ta tavaliselt magabki, kuid telk on oma tütarde jaoks). Kusjuures üks ta tütardest on vaimustuses soome meestest ning õpib isegi soome keelt! :D Väga äge sell on ta. Ta palus ka meil oma blogis ära märkida, et ta on vaba ja vallaline (meie tädidele ja teistele tema vanustele :P). Keegi huvitatud austraaliasse kolimisest? :D

Teate mis!! Meie nägime täna ühes jões päris krokodilli!! Need sildid on küll ju igal pool, aga nüüd tõesti-tõesti enam vette kohe ei kipu. Kuulsime, et nad on maiad just eesti tüdrukute peale..

Cairnsist Port Douglaseni viiv tee.

 

Täname kannatlikkuse eest. Suured soojad kallid teile kullakesed!

Snowgate gangbang

Heeihoo musirullid.

Tundub nagu oleksime alles hiljuti selle eelmise postituse kirjutanud, kuid tegelikult on sellest juba jupp aega möödas ning seega teeme teile kiire üevaate oma tegemistest. :)

Vaatamata pajude arvamusele, läheb ka Austraalias külmaks. Kui Eestis on suvi, siis Austraalias on talv. Lõuna osas läheb ikka päris külmaks, LAUSA miinuskraadideks. Seevastu läheb põhjapool ilm talutavaks ning jätkuvalt kuumaks (ehk siis see lämmi ja õhupuudus kaob, ent kuumad suveilmad jäävad), ehk siis on ideaalne veeta Eesti suvi Põja-Austraalias ning Eesti talveks liikuda Lõuna-Austraaliasse.

Kuna olime juba Queenslandi keskpaigas, siis näitas temperatuurimäär meeldivat suve. Seega sõitsime päevaga läbi sügise - värvilised langevad lehted, natuke karedam ilmastik. Ja siis jõudsime talve, kus hommikuti on kõik härmas ning päikese käes sillerdav. Kummaline oli nädala jooksul kolmest aastaajast läbi hüpata.

 Paar päeva sügist

 Wellingtoni koopad ja ilusad meie vaadet varjamas :D

Esimene lumine pilt, jehuuu

Seega vastupidiselt oma esialgsele plaanile Cairnsi (mis asub hetkelises kuumade suveilmade osas) sooja kätte pageda, võtsime teekonna ette hoopis lumemägedesse. Saime omale töö Austraalia kõige suuremale suusakuurortile suhteliselt lähedal asuvas motellis (suhtelise all mõtleksime meie veel Eestis olles, et küll see tund on kaua sõita, kuid siin oleme avastanud, et 4-10h päevas reisida on täiesti mõistuspärane :) – mägi asub siiski vaid tunni kaugusel :D), kus töötame mina siis köögis ja restoranis ning Sirli laundrys ning laenutusosakonnas jagades välja suusariideid ja –saapaid. Meiega on siin veel meie britisemud Andy ja Rob ning veel kolm paarikest Itaaliast, Kanadast ja Inglismaalt. Ehk siis kogu meie crew on rahvusvaheline, ka motelli omanikud, kes on vene rahvusest (hahaa, see tähendab, et motelli köögis on TATAR ja HAPUKURGID, mille üle me äärmiselt õnnelikud oleme :D). Nüüd me siis mõtleme, et kurat, miks me  koolis korralikut vene keelt ei õppinud, need vennad räägivad siin alatasa oma  emakeeles. :D

Praeguseks oleme siin töötanud pea 4 nädalat ning kuigi alguses me selle kohaga 100% rahul ei olnud, siis järjest enam tundub, et me tahame siia jääda kauemaks (eneselegi uskumatult võib-olla hooaja lõpuni). Tööd on piisavalt, tiim on väga äge ning me saame kõik superhästi omavahel läbi. Mina alustasin itaalia keele õpinguid ning Sirli soetas omale kaua ihaldatud kitarri. Köögi pool sobib minu söögivaaritamise nautimisega ning restorani kaudu tutvun ning suhtlen kõigi külastajatega, mida ma otseloomulikult täiel rinnal naudin ning tänu minu veetlevale naeratusele, mis mul iseenesed näos püsib (:D), tulevad väga paljud inimesed minuga ise kohe rääkima. ;)

Mina samuti naudin oma tööd. Panen oma tümmi peale ja rokin seal pool päeva lugudele kõvasti kaasa lauldes ning seejärel teen õhtuti suusavarustuse väljalaenutamist, kus näen siis ära kõik inimesed, kes meie motellis hetkel peatuvad. Saime ka kaks suusavarustuse koolitust, seega pärast seda töökohta peaksime olema pädevad pea kõikides suusakuurortite laenutusosakondades töötama. Mul polnud varem õrna aimugi, et mäesuuskadel on miljon settingut ning valearvestuse puhul võib klient ennast korralikult vigastada.. Seega tean nüüd juba tunduvalt rohkem lumelaudadest ja suuskadest jms.

Lisaks sellele ostis motelli omanik (Igor) mulle õmblusmasina, seega hakkan lähiajal ka suusavarustuse parandamisega tegelema – saan oma näpuosavuse proovile panna..

Niii, lõviosa meie külastajatest moodustavad kooligrupid, kes koosnevad (põhiliselt) 13-17 aastastest noorukitest, kellega on kaasas nii noori kui ka vanemaid õpetajaid ja lapsevanemaid, keda omakorda poputakse veinipudelite, suupistete, pitsade ja muu põneva ja maitsvaga. Üldiselt on õpetajateks siiski nooremad mehed ja naised, kes on väga toredad ja lõbusad (ning nii mõnigi päris nägus :P) ning kellega jätkuks juttu terveks õhtuks (kui me vaid ei peaks õhtuti töötama ka veel peale nende lahkumist :P)!

Olles köögi tähtsaim nina (peale omanike, aga ka neid ma vahest õpetan ja abistan :P) saan ma omale kogemusi juurde uues vallas. ;) Sirli on vastutav oma osakonna eest ning seega oleme me siin mõlemad väga heal positsioonil ning meil läheb hästi, saades piisavalt tunde (kuna peaeesmärk on meil siiski raha teenida ning edasi trippida) ning järjest rohkem ka naudime oma asja.

Vahepeal tekkis meil väga hea idee oma sõbra Zaki sünnipäevale Tea Gardensisse hääletada. Ta sai meile Tea Gardensis peatudes heaks sõbraks ning kõik see vaev oli seda väärt. Eesmärgiks oli ka oma väga häid sõbrannasid Rachelit ja Ninat (kes sai omale mõned nädalad tagasi Rootsi kodakondsuse ning kolib detsembrist koos oma sõbrannaga Euroopasse!! Vuuhuu!! Ta on nii armas meil ja oi kui tõeline ja supersuper tüdruk!) näha ning tundsime puudust ka hääletamisest. :) Selleks lühikesesks väjasõiduks küsisime vabaks ühe nädalalõpu ning hääletasime laupäeval 12h sinna (7 lifti), pidasime maha ühe toreda sünnipäevapeo ning järgmine hommik hääletasime tagasi vaid 10h (9 lifti). ;) Vahemaa oli siis edasi-tagasi umbes 1500km – seega oleme nüüdseks läbinud Austraalias rohkem kui 10 000km hääletades! Juhuuuuuuuuuu! :D

Eile käisime ka lõpuks ometi lumelauatamas!!  Lõpuks, sest me oleme siin linnakeses veetnud juba pea kuu, kuid vot lumelauatama polnud jõudnud. Neljakesti tšekkisime üle küll Thredbo oma esimestel vabadel päevadel ning oma järgmisel vabal päeva läksime koos Andy ja Chrisiga Perisheri laste mäele kelgutama (:D:D), kuid no nüüd lõpuks ometi ja me kõik neli koos saime korralikult mäele minna, jiihhaa! See oli niii äge, mu sõbrad. :D Läksin hommikul jälle kella viieks tööle ja siis kell 8 tuli Sirli rõõmsa uudisega, et ma võin tööpäeva kohe lõpetada ning koos Andy, Robi ja Sirliga mägedesse sõita! Juhhei, see oli niiii äge ning vot seda päeva Perisheris me endale just vajasimegi, et see pisik kätte saada (nüüd loodetavasti hakkame regulaarselt lumes käima ;)). Leidsime koos Sirli ja Robiga ühe ülivägeva random tee, kust keegi teine sõitnud polnud, mis oli päris järsk ning sügava lumega ning paar konarlust ning kivi jäid teele, aga oiii kui vahva see oli! No nii super oli lumelauatada!!! :D Robil, kes on meil väga enesekindel ning hea suusataja, õnnestus sealt „random rajalt“ endale kukkumismoment tekitada ning ta teele sattus ette noor kasvav puukene ja võite kolm korda arvata, kuhu see puu talle sihtis. :) Oi, ma naersin ikka tükk aega ning karjusin Joannale, et Ouuu, he fell down! Jessssss :D Sest ta oli ainuke, kes ei olnud kordagi veel käpukil olnud!

Samal ajal kui Andy ja Joanna võtsid lumelauatundi, üritasime meie Robiga vanu oskusi tagasi saada. Lihtsalt ulmeliselt khuul oli üksteisega ´´kiirusvõistlusi´´ teha jms, uskumatu adrenaliinilaks. Pealegi, kuna minu nipid olid vähe roostes, siis loomulikult suutsin ennast suurimasse auku vedada ning posti ülinapilt vältida jms, ning kuna kiirused oli suured, siis tegin ikka mõned päris legendaarsed kukkumised ning enesele märkamatult leidsin ennast hüppelt, uuuh :D, maandumine ei olnud just kõige puhtam :D . Igatahes olime ikka RÄIGELT õnnelikud, et mäele saime..

Ja teate, mis veel! Nii veider on, et see jaanipäev möödus meil külmas ning nüüd, kui teil ilmad lõpuks kuumaks läksid ja te randa saate, naudime meie täiel rinnal lumes möllamist (teate ikka, et meil on 2 suve järjest olnud ning nüüd jälle lumes olla on jäine paradiis! :)). Aga samas on see kõik nii tore ja teistsugune. ;)

Vot, see oli siis meie kiire ülevaade elust Austraalias, et te ikka meie pärast nõnda palju ei muretseks ja uskuge meid, me tõesti naudime siin olemist!! See on meie unistuse täitumine ning elamine täiel rinnal kallikesed. :)

Suur rasvane musi teile beezitajatele ja meie jaoks on ikka nii veider see inglise inimeste hommikusöök – peekon, munad, vorstid, sai, küpsetatud oad, spagetid jms. See on WAY TOOOO BIIIIG! :D

PS! Just hetk tagasi Tarmoga skypei kõne lõpetades tuli meile veel meelde briti poiste järjekordne küpsetamise seiklus. :D Nimelt kanepit suitsetades muutuvad nad uniseks ja unustavaks – kõik tegevus muutub aeganõudvaks. Rob palus Andyl panna lihapirukad ahju ning kartulid keema. Jupp aega hiljem küsis Rob ehmatunult, et kuidas pirukatel läheb, kas kõrbevad. Veel ehmatavamalt vastas Andy, et oi jaaa kõrbevad!! Läks siis Rob kiiruga ahju juurde, et päästa mis päästa annab, ent mida polnud olid kartulid ja pirukad! Andy oli selle unustanud, seega oli ahi tühi nagu meie rahakott kuu aega tagasi, ent tema arvas, et need juba ammu kõrbevad-kõrbevad. :D:D Vähemalt nad siis ei kõrbenud!!! :D:D:D:D Kuidki sellele naerupahvakale järgnes Robi pikk vigin, kui tühi ta kõht on (ta on ise äärmiselt kiitsakas, aga krt, sööb sama palju, kui meie kolm kokku :D – USKUMATU!). Jah, igatahes on nad meile ikka nii armsaks saanud J.

 Meie Robby

Ja Andrew

Tegelikult oleme ikka samasugused nagu varem. 

Aga armastame teid ikka üle kõige!! Musi.