Between the South Pacific and the Indian Ocean..: Snowgate gangbang

Heeihoo musirullid.

Tundub nagu oleksime alles hiljuti selle eelmise postituse kirjutanud, kuid tegelikult on sellest juba jupp aega möödas ning seega teeme teile kiire üevaate oma tegemistest. :)

Vaatamata pajude arvamusele, läheb ka Austraalias külmaks. Kui Eestis on suvi, siis Austraalias on talv. Lõuna osas läheb ikka päris külmaks, LAUSA miinuskraadideks. Seevastu läheb põhjapool ilm talutavaks ning jätkuvalt kuumaks (ehk siis see lämmi ja õhupuudus kaob, ent kuumad suveilmad jäävad), ehk siis on ideaalne veeta Eesti suvi Põja-Austraalias ning Eesti talveks liikuda Lõuna-Austraaliasse.

Kuna olime juba Queenslandi keskpaigas, siis näitas temperatuurimäär meeldivat suve. Seega sõitsime päevaga läbi sügise - värvilised langevad lehted, natuke karedam ilmastik. Ja siis jõudsime talve, kus hommikuti on kõik härmas ning päikese käes sillerdav. Kummaline oli nädala jooksul kolmest aastaajast läbi hüpata.

Paar päeva sügist

Wellingtoni koopad ja ilusad meie vaadet varjamas :D

Esimene lumine pilt, jehuuu

Seega vastupidiselt oma esialgsele plaanile Cairnsi (mis asub hetkelises kuumade suveilmade osas) sooja kätte pageda, võtsime teekonna ette hoopis lumemägedesse. Saime omale töö Austraalia kõige suuremale suusakuurortile suhteliselt lähedal asuvas motellis (suhtelise all mõtleksime meie veel Eestis olles, et küll see tund on kaua sõita, kuid siin oleme avastanud, et 4-10h päevas reisida on täiesti mõistuspärane :) – mägi asub siiski vaid tunni kaugusel :D), kus töötame mina siis köögis ja restoranis ning Sirli laundrys ning laenutusosakonnas jagades välja suusariideid ja –saapaid. Meiega on siin veel meie britisemud Andy ja Rob ning veel kolm paarikest Itaaliast, Kanadast ja Inglismaalt. Ehk siis kogu meie crew on rahvusvaheline, ka motelli omanikud, kes on vene rahvusest (hahaa, see tähendab, et motelli köögis on TATAR ja HAPUKURGID, mille üle me äärmiselt õnnelikud oleme :D). Nüüd me siis mõtleme, et kurat, miks me koolis korralikut vene keelt ei õppinud, need vennad räägivad siin alatasa oma emakeeles. :D

Praeguseks oleme siin töötanud pea 4 nädalat ning kuigi alguses me selle kohaga 100% rahul ei olnud, siis järjest enam tundub, et me tahame siia jääda kauemaks (eneselegi uskumatult võib-olla hooaja lõpuni). Tööd on piisavalt, tiim on väga äge ning me saame kõik superhästi omavahel läbi. Mina alustasin itaalia keele õpinguid ning Sirli soetas omale kaua ihaldatud kitarri. Köögi pool sobib minu söögivaaritamise nautimisega ning restorani kaudu tutvun ning suhtlen kõigi külastajatega, mida ma otseloomulikult täiel rinnal naudin ning tänu minu veetlevale naeratusele, mis mul iseenesed näos püsib (:D), tulevad väga paljud inimesed minuga ise kohe rääkima. ;)

Mina samuti naudin oma tööd. Panen oma tümmi peale ja rokin seal pool päeva lugudele kõvasti kaasa lauldes ning seejärel teen õhtuti suusavarustuse väljalaenutamist, kus näen siis ära kõik inimesed, kes meie motellis hetkel peatuvad. Saime ka kaks suusavarustuse koolitust, seega pärast seda töökohta peaksime olema pädevad pea kõikides suusakuurortite laenutusosakondades töötama. Mul polnud varem õrna aimugi, et mäesuuskadel on miljon settingut ning valearvestuse puhul võib klient ennast korralikult vigastada.. Seega tean nüüd juba tunduvalt rohkem lumelaudadest ja suuskadest jms.

Lisaks sellele ostis motelli omanik (Igor) mulle õmblusmasina, seega hakkan lähiajal ka suusavarustuse parandamisega tegelema – saan oma näpuosavuse proovile panna..

Niii, lõviosa meie külastajatest moodustavad kooligrupid, kes koosnevad (põhiliselt) 13-17 aastastest noorukitest, kellega on kaasas nii noori kui ka vanemaid õpetajaid ja lapsevanemaid, keda omakorda poputakse veinipudelite, suupistete, pitsade ja muu põneva ja maitsvaga. Üldiselt on õpetajateks siiski nooremad mehed ja naised, kes on väga toredad ja lõbusad (ning nii mõnigi päris nägus :P) ning kellega jätkuks juttu terveks õhtuks (kui me vaid ei peaks õhtuti töötama ka veel peale nende lahkumist :P)!

Olles köögi tähtsaim nina (peale omanike, aga ka neid ma vahest õpetan ja abistan :P) saan ma omale kogemusi juurde uues vallas. ;) Sirli on vastutav oma osakonna eest ning seega oleme me siin mõlemad väga heal positsioonil ning meil läheb hästi, saades piisavalt tunde (kuna peaeesmärk on meil siiski raha teenida ning edasi trippida) ning järjest rohkem ka naudime oma asja.

Vahepeal tekkis meil väga hea idee oma sõbra Zaki sünnipäevale Tea Gardensisse hääletada. Ta sai meile Tea Gardensis peatudes heaks sõbraks ning kõik see vaev oli seda väärt. Eesmärgiks oli ka oma väga häid sõbrannasid Rachelit ja Ninat (kes sai omale mõned nädalad tagasi Rootsi kodakondsuse ning kolib detsembrist koos oma sõbrannaga Euroopasse!! Vuuhuu!! Ta on nii armas meil ja oi kui tõeline ja supersuper tüdruk!) näha ning tundsime puudust ka hääletamisest. :) Selleks lühikesesks väjasõiduks küsisime vabaks ühe nädalalõpu ning hääletasime laupäeval 12h sinna (7 lifti), pidasime maha ühe toreda sünnipäevapeo ning järgmine hommik hääletasime tagasi vaid 10h (9 lifti). ;) Vahemaa oli siis edasi-tagasi umbes 1500km – seega oleme nüüdseks läbinud Austraalias rohkem kui 10 000km hääletades! Juhuuuuuuuuuu! :D

Eile käisime ka lõpuks ometi lumelauatamas!! Lõpuks, sest me oleme siin linnakeses veetnud juba pea kuu, kuid vot lumelauatama polnud jõudnud. Neljakesti tšekkisime üle küll Thredbo oma esimestel vabadel päevadel ning oma järgmisel vabal päeva läksime koos Andy ja Chrisiga Perisheri laste mäele kelgutama (:D:D), kuid no nüüd lõpuks ometi ja me kõik neli koos saime korralikult mäele minna, jiihhaa! See oli niii äge, mu sõbrad. :D Läksin hommikul jälle kella viieks tööle ja siis kell 8 tuli Sirli rõõmsa uudisega, et ma võin tööpäeva kohe lõpetada ning koos Andy, Robi ja Sirliga mägedesse sõita! Juhhei, see oli niiii äge ning vot seda päeva Perisheris me endale just vajasimegi, et see pisik kätte saada (nüüd loodetavasti hakkame regulaarselt lumes käima ;)). Leidsime koos Sirli ja Robiga ühe ülivägeva random tee, kust keegi teine sõitnud polnud, mis oli päris järsk ning sügava lumega ning paar konarlust ning kivi jäid teele, aga oiii kui vahva see oli! No nii super oli lumelauatada!!! :D Robil, kes on meil väga enesekindel ning hea suusataja, õnnestus sealt „random rajalt“ endale kukkumismoment tekitada ning ta teele sattus ette noor kasvav puukene ja võite kolm korda arvata, kuhu see puu talle sihtis. :) Oi, ma naersin ikka tükk aega ning karjusin Joannale, et Ouuu, he fell down! Jessssss :D Sest ta oli ainuke, kes ei olnud kordagi veel käpukil olnud!

Samal ajal kui Andy ja Joanna võtsid lumelauatundi, üritasime meie Robiga vanu oskusi tagasi saada. Lihtsalt ulmeliselt khuul oli üksteisega ´´kiirusvõistlusi´´ teha jms, uskumatu adrenaliinilaks. Pealegi, kuna minu nipid olid vähe roostes, siis loomulikult suutsin ennast suurimasse auku vedada ning posti ülinapilt vältida jms, ning kuna kiirused oli suured, siis tegin ikka mõned päris legendaarsed kukkumised ning enesele märkamatult leidsin ennast hüppelt, uuuh :D, maandumine ei olnud just kõige puhtam :D . Igatahes olime ikka RÄIGELT õnnelikud, et mäele saime..

Ja teate, mis veel! Nii veider on, et see jaanipäev möödus meil külmas ning nüüd, kui teil ilmad lõpuks kuumaks läksid ja te randa saate, naudime meie täiel rinnal lumes möllamist (teate ikka, et meil on 2 suve järjest olnud ning nüüd jälle lumes olla on jäine paradiis! :)). Aga samas on see kõik nii tore ja teistsugune. ;)

Vot, see oli siis meie kiire ülevaade elust Austraalias, et te ikka meie pärast nõnda palju ei muretseks ja uskuge meid, me tõesti naudime siin olemist!! See on meie unistuse täitumine ning elamine täiel rinnal kallikesed. :)

Suur rasvane musi teile beezitajatele ja meie jaoks on ikka nii veider see inglise inimeste hommikusöök – peekon, munad, vorstid, sai, küpsetatud oad, spagetid jms. See on WAY TOOOO BIIIIG! :D

PS! Just hetk tagasi Tarmoga skypei kõne lõpetades tuli meile veel meelde briti poiste järjekordne küpsetamise seiklus. :D Nimelt kanepit suitsetades muutuvad nad uniseks ja unustavaks – kõik tegevus muutub aeganõudvaks. Rob palus Andyl panna lihapirukad ahju ning kartulid keema. Jupp aega hiljem küsis Rob ehmatunult, et kuidas pirukatel läheb, kas kõrbevad. Veel ehmatavamalt vastas Andy, et oi jaaa kõrbevad!! Läks siis Rob kiiruga ahju juurde, et päästa mis päästa annab, ent mida polnud olid kartulid ja pirukad! Andy oli selle unustanud, seega oli ahi tühi nagu meie rahakott kuu aega tagasi, ent tema arvas, et need juba ammu kõrbevad-kõrbevad. :D:D Vähemalt nad siis ei kõrbenud!!! :D:D:D:D Kuidki sellele naerupahvakale järgnes Robi pikk vigin, kui tühi ta kõht on (ta on ise äärmiselt kiitsakas, aga krt, sööb sama palju, kui meie kolm kokku :D – USKUMATU!). Jah, igatahes on nad meile ikka nii armsaks saanud J.