Heeihoo musirullid.
Tundub nagu oleksime alles hiljuti selle eelmise postituse kirjutanud, kuid
tegelikult on sellest juba jupp aega möödas ning seega teeme teile kiire
üevaate oma tegemistest. :)
Vaatamata pajude arvamusele, läheb ka Austraalias külmaks. Kui Eestis on
suvi, siis Austraalias on talv. Lõuna osas läheb ikka päris külmaks, LAUSA
miinuskraadideks. Seevastu läheb põhjapool ilm talutavaks ning jätkuvalt
kuumaks (ehk siis see lämmi ja õhupuudus kaob, ent kuumad suveilmad jäävad),
ehk siis on ideaalne veeta Eesti suvi Põja-Austraalias ning Eesti talveks
liikuda Lõuna-Austraaliasse.
Kuna olime juba Queenslandi keskpaigas, siis näitas temperatuurimäär meeldivat
suve. Seega sõitsime päevaga läbi sügise - värvilised langevad lehted, natuke
karedam ilmastik. Ja siis jõudsime talve, kus hommikuti on kõik härmas ning
päikese käes sillerdav. Kummaline oli nädala jooksul kolmest aastaajast läbi
hüpata.
Paar päeva sügist
Wellingtoni koopad ja ilusad meie vaadet varjamas :D
Esimene lumine pilt, jehuuu
Seega vastupidiselt oma esialgsele plaanile Cairnsi (mis asub hetkelises
kuumade suveilmade osas) sooja kätte pageda, võtsime teekonna ette hoopis
lumemägedesse. Saime omale töö Austraalia kõige suuremale suusakuurortile suhteliselt
lähedal asuvas motellis (suhtelise all mõtleksime meie veel Eestis olles, et
küll see tund on kaua sõita, kuid siin oleme avastanud, et 4-10h päevas reisida
on täiesti mõistuspärane :) – mägi asub siiski vaid tunni kaugusel :D), kus
töötame mina siis köögis ja restoranis ning Sirli laundrys ning laenutusosakonnas
jagades välja suusariideid ja –saapaid. Meiega on siin veel meie britisemud
Andy ja Rob ning veel kolm paarikest Itaaliast, Kanadast ja Inglismaalt. Ehk
siis kogu meie crew on rahvusvaheline, ka motelli omanikud, kes on vene
rahvusest (hahaa, see tähendab, et motelli köögis on TATAR ja HAPUKURGID, mille
üle me äärmiselt õnnelikud oleme :D). Nüüd me siis mõtleme, et kurat, miks me koolis korralikut vene keelt ei õppinud, need
vennad räägivad siin alatasa oma emakeeles.
:D
Praeguseks oleme siin töötanud pea 4 nädalat ning kuigi alguses me selle
kohaga 100% rahul ei olnud, siis järjest enam tundub, et me tahame siia jääda
kauemaks (eneselegi uskumatult võib-olla hooaja lõpuni). Tööd on piisavalt,
tiim on väga äge ning me saame kõik superhästi omavahel läbi. Mina alustasin
itaalia keele õpinguid ning Sirli soetas omale kaua ihaldatud kitarri. Köögi
pool sobib minu söögivaaritamise nautimisega ning restorani kaudu tutvun ning
suhtlen kõigi külastajatega, mida ma otseloomulikult täiel rinnal naudin ning tänu
minu veetlevale naeratusele, mis mul iseenesed näos püsib (:D), tulevad väga
paljud inimesed minuga ise kohe rääkima. ;)
Mina samuti naudin oma tööd. Panen oma tümmi peale ja rokin seal pool päeva
lugudele kõvasti kaasa lauldes ning seejärel teen õhtuti suusavarustuse
väljalaenutamist, kus näen siis ära kõik inimesed, kes meie motellis hetkel
peatuvad. Saime ka kaks suusavarustuse koolitust, seega pärast seda töökohta
peaksime olema pädevad pea kõikides suusakuurortite laenutusosakondades töötama.
Mul polnud varem õrna aimugi, et mäesuuskadel on miljon settingut ning
valearvestuse puhul võib klient ennast korralikult vigastada.. Seega tean nüüd
juba tunduvalt rohkem lumelaudadest ja suuskadest jms.
Lisaks sellele ostis motelli omanik (Igor) mulle õmblusmasina, seega hakkan lähiajal ka suusavarustuse parandamisega tegelema – saan oma näpuosavuse proovile panna..
Niii, lõviosa meie külastajatest moodustavad kooligrupid, kes koosnevad (põhiliselt)
13-17 aastastest noorukitest, kellega on kaasas nii noori kui ka vanemaid
õpetajaid ja lapsevanemaid, keda omakorda poputakse veinipudelite, suupistete,
pitsade ja muu põneva ja maitsvaga. Üldiselt on õpetajateks siiski nooremad
mehed ja naised, kes on väga toredad ja lõbusad (ning nii mõnigi päris nägus
:P) ning kellega jätkuks juttu terveks õhtuks (kui me vaid ei peaks õhtuti töötama
ka veel peale nende lahkumist :P)!
Olles köögi tähtsaim nina (peale omanike, aga ka neid ma vahest õpetan ja
abistan :P) saan ma omale kogemusi juurde uues vallas. ;) Sirli on vastutav oma
osakonna eest ning seega oleme me siin mõlemad väga heal positsioonil ning meil
läheb hästi, saades piisavalt tunde (kuna peaeesmärk on meil siiski raha
teenida ning edasi trippida) ning järjest rohkem ka naudime oma asja.
Vahepeal tekkis meil väga hea idee oma sõbra Zaki sünnipäevale Tea
Gardensisse hääletada. Ta sai meile Tea Gardensis peatudes heaks sõbraks ning
kõik see vaev oli seda väärt. Eesmärgiks oli ka oma väga häid sõbrannasid
Rachelit ja Ninat (kes sai omale mõned nädalad tagasi Rootsi kodakondsuse ning
kolib detsembrist koos oma sõbrannaga Euroopasse!! Vuuhuu!! Ta on nii armas
meil ja oi kui tõeline ja supersuper tüdruk!) näha ning tundsime puudust ka
hääletamisest. :) Selleks lühikesesks väjasõiduks küsisime vabaks ühe
nädalalõpu ning hääletasime laupäeval 12h sinna (7 lifti), pidasime maha ühe
toreda sünnipäevapeo ning järgmine hommik hääletasime tagasi vaid 10h (9
lifti). ;) Vahemaa oli siis edasi-tagasi umbes 1500km – seega oleme nüüdseks
läbinud Austraalias rohkem kui 10 000km hääletades! Juhuuuuuuuuuu! :D
Eile käisime ka lõpuks ometi lumelauatamas!! Lõpuks, sest me oleme siin linnakeses veetnud
juba pea kuu, kuid vot lumelauatama polnud jõudnud. Neljakesti tšekkisime üle
küll Thredbo oma esimestel vabadel päevadel ning oma järgmisel vabal päeva
läksime koos Andy ja Chrisiga Perisheri laste mäele kelgutama (:D:D), kuid no
nüüd lõpuks ometi ja me kõik neli koos saime korralikult mäele minna, jiihhaa!
See oli niii äge, mu sõbrad. :D Läksin hommikul jälle kella viieks tööle ja
siis kell 8 tuli Sirli rõõmsa uudisega, et ma võin tööpäeva kohe lõpetada ning
koos Andy, Robi ja Sirliga mägedesse sõita! Juhhei, see oli niiii äge ning vot
seda päeva Perisheris me endale just vajasimegi, et see pisik kätte saada (nüüd
loodetavasti hakkame regulaarselt lumes käima ;)). Leidsime koos Sirli ja
Robiga ühe ülivägeva random tee, kust keegi teine sõitnud polnud, mis oli päris
järsk ning sügava lumega ning paar konarlust ning kivi jäid teele, aga oiii kui
vahva see oli! No nii super oli lumelauatada!!! :D Robil, kes on meil väga
enesekindel ning hea suusataja, õnnestus sealt „random rajalt“ endale
kukkumismoment tekitada ning ta teele sattus ette noor kasvav puukene ja võite
kolm korda arvata, kuhu see puu talle sihtis. :) Oi, ma naersin ikka tükk aega
ning karjusin Joannale, et Ouuu, he fell down! Jessssss :D Sest ta oli ainuke,
kes ei olnud kordagi veel käpukil olnud!
Samal ajal kui Andy ja Joanna võtsid lumelauatundi, üritasime meie Robiga
vanu oskusi tagasi saada. Lihtsalt ulmeliselt khuul oli üksteisega
´´kiirusvõistlusi´´ teha jms, uskumatu adrenaliinilaks. Pealegi, kuna minu
nipid olid vähe roostes, siis loomulikult suutsin ennast suurimasse auku vedada
ning posti ülinapilt vältida jms, ning kuna kiirused oli suured, siis tegin
ikka mõned päris legendaarsed kukkumised ning enesele märkamatult leidsin
ennast hüppelt, uuuh :D, maandumine ei olnud just kõige puhtam :D . Igatahes
olime ikka RÄIGELT õnnelikud, et mäele saime..
Ja teate, mis veel! Nii veider on, et see jaanipäev möödus meil külmas ning
nüüd, kui teil ilmad lõpuks kuumaks läksid ja te randa saate, naudime meie
täiel rinnal lumes möllamist (teate ikka, et meil on 2 suve järjest olnud ning
nüüd jälle lumes olla on jäine paradiis! :)). Aga samas on see kõik nii tore ja
teistsugune. ;)
Vot, see oli siis
meie kiire ülevaade elust Austraalias, et te ikka meie pärast nõnda palju ei
muretseks ja uskuge meid, me tõesti naudime siin olemist!! See on meie unistuse
täitumine ning elamine täiel rinnal kallikesed. :)
Suur rasvane musi
teile beezitajatele ja meie jaoks on ikka nii veider see inglise inimeste
hommikusöök – peekon, munad, vorstid, sai, küpsetatud oad, spagetid jms. See on
WAY TOOOO BIIIIG! :D
PS! Just hetk
tagasi Tarmoga skypei kõne lõpetades tuli meile veel meelde briti poiste järjekordne
küpsetamise seiklus. :D Nimelt kanepit suitsetades muutuvad nad uniseks ja
unustavaks – kõik tegevus muutub aeganõudvaks. Rob palus Andyl panna
lihapirukad ahju ning kartulid keema. Jupp aega hiljem küsis Rob ehmatunult, et
kuidas pirukatel läheb, kas kõrbevad. Veel ehmatavamalt vastas Andy, et oi jaaa
kõrbevad!! Läks siis Rob kiiruga ahju juurde, et päästa mis päästa annab, ent
mida polnud olid kartulid ja pirukad! Andy oli selle unustanud, seega oli ahi
tühi nagu meie rahakott kuu aega tagasi, ent tema arvas, et need juba ammu
kõrbevad-kõrbevad. :D:D Vähemalt nad siis ei kõrbenud!!! :D:D:D:D Kuidki
sellele naerupahvakale järgnes Robi pikk vigin, kui tühi ta kõht on (ta on ise
äärmiselt kiitsakas, aga krt, sööb sama palju, kui meie kolm kokku :D –
USKUMATU!). Jah, igatahes on nad meile ikka nii armsaks saanud J.
Meie Robby
Ja Andrew
Tegelikult oleme ikka samasugused nagu varem.
Aga armastame teid ikka üle kõige!! Musi.
