XXXX

Nonnii. Peale Tea Gardensit peatusime veel Byronis ja Gold Coastil. Üks päev otsustasime, et läheks homme Nimbinisse. See on siis väike ´´Bob Marley´´ linnake mägede vahel, kus ametlikult pole kanep legaalne, kuid kõik kohalikud ja turistid ostavad, müüvad ja suitsetavad seda, justkui neile seadus ei kehtiks. Kanep on populaarseim, kuid isegi enamus 13-aastased kohalikud noored on proovinud kõikvõimalikke narkootikume, mis sellel maal saadaval on. Ent see just teebki Nimbinist selle, mis  ta on.

Igatahes, Nimbinis toimus üks suur suitsetamisfestival Mardigrass, mis tegelikult küll oli festivali ja protesti vahepealne, kuna igal pool olid sildid „we are not criminals“ ja „legalise cannabis“ ning suitsetati otse politsei nina all. Meie briti sõprad organiseerisid meile camping place´i (meie küll otsustasime nende autos magada) ning töö vabatahtlikena. See siis tähendas, et panime omale selga roosad T-särgid, millel oli kirjas Jungle Patrol ning jalutasime iga päev 4 tundi (üritus kestis 3 päeva) raadiotega ringi ning vaatasime, et inimestega oleks kõik korras ning vajadusel juhatasime nad õigele teele või kutsusime abi (hommikuse vahetuse ajal ütles meie boss: ,,Jalutage lihtsalt ringi, vaadake üle kõik selle linnakese nurgatagused, ega keegi öö jooksul surma ei ole saanud“ – must huumor, osa Mardigrassist. Kuid meie boss leidis, et lõbu on esmatähtis, seega mõistuse piires joomine ja suitsetamine oli tööpostil teretulnud, kuid nendeks hetkedeks pidime särgid pahupidi selga panema :D. After all, tegemist oli väga ekstravagantse üritusega (kohalikus kino/teatris näidati erinevaid filme, nt ,,Kanep kui medikament“, toimus jointi suitsetamise võistlus, kus suitsetati 1000 jointi korraga, lavad olid täis muusikuid, kes mängisid enamasti funkyt/groovi). Teisel päeval meeleavalduslik paraad, kus kohtasime kanepihaldjaid, -kuningannat ja -doktoreid. Iroonia peitus selles, et paraadi lõputiim olid politseinikud, kes siis kõik pilves inimesed uuesti laiali ajasid.. Seal oli meie ülesandeks peatänaval seismine ning inimeste piirde taga hoidmine. Ehk siis tegelikult saime parimad positsioonid ürituse jälgimiseks, naeratasime ja nautisime showd. Tänu oma tööle saime ka kasutada hotelli dušše ning tasuta süüa ning loomulikult festivali tasuta pääsme – mille hinnaks oli muidu 100 dollarit.

 Jungle Patrol tööpostil :D

 Igasuguseid tegelasi ikka leidus seal!

See on siis meie esimene kogemus Nimbiniga. Festival raames oli sinna kokku sõitnud umbes 3000 inimest ning melu käis öö-päev läbi. Linnakesest ise veel nii palju, et see on arvatavasti kõige hipim pleiss terves Austraalias. Seal oli palju aborigeene, mõnega vestsime ka pisut juttu. Õhtuti musitseeris tänaval kuskil kümmekond bongomängijat (isegi mina – Sirli – panin käe külge) ja ümber selle ringi tantsis ja tsillis palju lendavaid inimesi. Pooled noored liikusid tänavatel rulade abil. Kui nägid suurt kampa skeitereid kuskile kihutamas, siis teadsid, et politseinikud on taaskord liikvel – märguanne :D. Sealne atmosfäär oli uskumatult värviline ja chilled out. Ja loomulikult kõlas iga väikese poekese kõlaritest Bob Marley mahe lauluhääl!
See nädalavahetus seal oli imeline! See oli taaskohtumine oma britisõpradega, osavõtmine Mardigrassist, Nimbini esmakordne külastamine, veel sõitsime me kahe kose juurde, mis oli imeline! Vihmametsad ning kosed (mille jalamil seistes tundsin mina, Sirli, nagu oleksin maailmalõppu jõudnud, see oli midagi jalust nõrgaks võtvat), kuhu alla Joanna ja Andy ka ronisid. See oli võrratu, maagiline, I-M-E-L-I-N-E! ... See kõik oli midagi, mida me tol hetkel lihtsalt vajasime.  

Veel mainiks ka, et Nimbinisse hääletades osutus meie küüdiks üks meesterahvas, kes töötab kaevanduses ning on endine surfiõpetaja. Peale Nimbinist tagasi Gold Coasti poole pöördudes tulime talle paariks päevaks külla, kuid külaskäik osutus hoopis suuremaks peatumispaigaks. Nimelt sõitis ta ise tagasi tööle ning jättis oma korteri (mis asub Palm Beachil – ja ei, mitte ranna kõrval, vaid rannas!) meie kasutada nädalaks või kaheks, või kuidas me soovime. Nüüd pärast 7 kuud reisimist oli see oma „koduke“ midagi väga mõnusat . Veetsime siin poolteist nädalat ning täna hakkame koos Briti poistega taaskord põhjapoole liikuma.

Poolteist nädalat möödus linnutiivul – saime oma naha paari tooni võrra tumedamaks, kerkis üks liivaloss, Sirli lihvis oma skeitimisoskusi ja käis hommikul mööda rannapiiri sörkimas, Joanna nautis kokkamist OMA köögis jnejne. Kui britid autoga Gold Coasti jõudsid, võtsime jälle ühe väljasõidu ette. Järgmiseks peatuseks oli taaskord üks kosk! Jah, muidu me ei olnud ühtegi oma elus näinud ja nüüd kahe nädala jooksul nägime kolme – ÄGE! Seekord oli selleks National Bridge ning seal otsustasime ka kosest alla hüpata. See oli nii äge! Adrenaliinitulv – jääkülm vesi, mis võttis hinge kinni - koopad! See oli kohe täiega-täiega-no superhüper äge! :D Me kõik veendusime, et see oli kõige khuulim asi, mis me oma elus korda oleme saatnud, seega läheme sealt veel tulevikus läbi ning hüppame uuesti. Inimesed aplodeerisid ja muljetasime nendega ja soovitasime ka neil seda teha, aga nad leidsid, et see on liialt ohtlik. Aga kogu rahvas oli meie üle väga uhke. :D Ühed bikerid filmisid meie sooritust ning loodetavasti saame oma videod varsti kätte. :D

Veel tutvusime ühe ekpoksijaga ning veetsime temaga ühe õhtu. Ta rääkis meile oma loo, et kuidas sai 14-aastasest poisikesest poksija ning kuidas ta tippu jõudis, professionaaliks sai ning võistluste pärast mööda maailma ringi sõitis.  Otse loomulikult ei karda ta kedagi ega midagi :D Aga tegemist oli väga huvitava ning toreda kujuga, kuid nüüd, pärast käeluumurdu, on ta karjäär läbi. Nägime temast pilti, kui ta oli 17-aastane ning tema näojooned oli totaalselt muutunud tema elukutse tõttu... Kuid tema kurbadest silmadest lugesime välja, et ta elab endiselt minevikus ja sellest on kahju.

Temaga käisime ühes tattoo kohas ning nüüd olen mina – Joanna :D ametlikult omale tattoo artisti välja valinud. Nüüd pean vaid raha selleks teenima ning sõidan Gold Coasti tagasi, kui seda kavatsen teha.

Unustasime veel mainida, et teel Gold Coasti kohtusime ühe ehitusinseneriga, kes töötab Uus-Guineas. See on meie mõistes koopainimeste riik, kuhu on turistidel keeruline pääseda, sest seal on ohtlik. Kohalikud on seal tõelised Tarzanid – tema kutsus neid leafass-ideks :D .  Kohalikel hõimudel on aastas korra suur võimusõda, mille käigus nad söövad ühe langenud inimese ära – jah, nad on cannibalid! Kogu tööliskond (need insenerid, torumehed jne, kellest enamus on austraallased) elab sinna ehitatud koloonias (iroonia seisneb selles, et keset seda kiviaega on nende koloonias satelliit-TV ja internet :D) , aga neil ei ole lubatud ilma turvameesteta mitte kuskile liikuda. Nägime pilte nendest kohalikest – nad nägid välja nagu aborigeenid, näomaalingud ja puha.. Ja kui ma õigesti mäletan, siis selle riigi populatsioon on 6 miljonit ( kutt, kes meid peale võttis, tegi veel selle üle nalja – Can you imagine, 6 million black fellows!).

Vaadake kui targaks me hääletades saame!

Musitame teid kõiki. Oujeeee :D