Sügis tuleb, linnud lendavad lõunamaale

Tundub, nagu oleksime oma blogi täiesti unarusse jätnud, kuid tegelikult on see vaid teie ettekujutuse vili :D . Veetsime kuukese õunafarmis ning kuukese mööda Austraaliat ringi rännates.

Õunaparadiis Coonabarabranis (jah, pooled Austraalia väikelinnad on nõnda lühikeselt ja lihtsalt nimetatud).

Juuhuuuu korjasime rõõmsalt õunapunne. Elasime taaskord mõnusas kohas, kus meil on oma tuba ning korralik köök ja pesemisvõimalused. Meie toas oli kaks suurt peeglit, mis meile äärmiselt hästi muidugi sobis. :D Meie majakeses oli veel kaks briti kutti Andy ning Rob, saksa tüdruku Bianca, meie vanast farmist ozzie Andrew ning tema sõber Leigh, eesti noormees Tarmo :D ning 10 pranstlast, kellest 4 olid kokad. Kuigi võib öelda, et kuu lõpuks hakkas meil õuntest siiber saama, ei tüdinenud me karvavõrdki oma humoorikast seltskonnast.

 Andy ja Bianca lausa armastasid õunu korjata. 

 Tüüpiline Andrew :D

 

Korjamise aeg! :D

Ajal, mil meie paiknesime Coonabarabranis oli Austraalias suur vihmaperiood. 75% NSW-st oli üleujutatud ning toimus palju evakueerimisi. Nägime kuidas terved linnad olid vee all ja inimesi päästeti paatide ning kopteritega. Loomulikult lahkusime meie farmist veel perioodil, kui vihm polnud järele jäänud ning meie boss vaid naeris meie idee peale ning arvas, et me ei pääse kuidagi oma järgmisesse sihtkohta (Youngi). Meie siiski otsustasime järgmine päev lahkuda ja vaadata kuhu välja jõuame - seiklus.

Meil vedas ning meid võttis peale üks maastur, mis suutis läbida tulvavee ning jõudsime endalegi üllatuseks kohale juba samal päeval. Veetsime Jessi perega neli päeva. Khuul oli esimest korda kuskile naasta. Siiani olime iga kord vaid uutesse linnakestesse läinud, kus me ei teadnud kedagi ega midagi. Seega oli ülikihvt oma sõpradele külla minna – kujutage ette, et te ei külasta viis kuud ühtki sõpra – Uulalaaa.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Austraalia pealinn! Kõrghetked – sattusime endalegi teadmata ärikonverentsile (kus kõik olid mustvalges, meie aga värvilised ja säravad, sest me ei teadnud, et tegu on sellise üritusega – seega tundsime ennast arukate blondiinidena seal), aga nalja sai ikka kõvasti :D ; Canberra 99. Aastapäeva festivali raames käisime ENLIGHTENING´i kunsti nautimas – Canberra arhidektuuri tippmajad olid valgustatud prožektorite abiga kõikvõimalike kujutiste-piltidega, võimas! ; peame ära mainima, et käisime shoppamas ja ostsime endale esimesed kontsad Austraalias – olime 4 ja pool kuud ilma kingadeta, sest me oleme backpackerid ja meil ei ole neid just parim kaasas vedada, aga me ei suutnud enam ilma! :D ; ja loomulikult nägime ära kõik parlamendihooned jms, mis olid kohutavalt suured ja uued ja modernsed – sest kogu see Austraalia on ju alles beebi Euroopaga võrreldes!

 Kohustuslikud turistituurid

 Uus parlamendihoone

Jube äge, et need luiged tõepoolest peopesast sõid :)

 Meie Canberra Family :) Chris ja Scott.

Vaadake, kui roheline on pealinn :)

 Mainiks veel ära, et KÕIK austraallased, keda me oma teekonnal kohanud oleme ja kes ei ela Canberras, hoiatasid meid, et see on täiesti mõttetu linn, kus ei ole midagi teha ja mis pulbitseb poliitikutest. Sellegipoolest soovisime seda ise kogeda ja endale arvamuse luua.. Meil oli tore, aga sinna linna me samas tagasi ei kipu.

Järgmine peatus – SYDNEY! Kuna me oleme sellest linnast ja kõigest mis seal juhtus niii vaimustuses, siis olge valmis natuke liiga entusiastlikuks ja rõõmujoovastuses lõiguks :D

Esimese nädalavahetuse veetsime Michaeli juures, kes elab südalinnas, 39ndal korrusel! Ja meil oli hullumeelne peonädalavahetus! Lõpuks ometi nägime ära Harbour Bridge´i ja SYDNEY OOPERIMAJA! Vaade sillalt Ooperimajale ja sellele linnale ja kõigele oli ääretult võimas. Harbour Bridge´i ületamine võttis umbes 25 minutit -  see tähendab 25 minutit kummalist lummust, sest see oli ikka niii ilus ja see tundus nii uskumatu, et me seda kõike oma silmaga nägime. Ohhjaaah.
Irooniline oli see, et ühel õhtul, kui kõik kuidagi eriti hästi välja kukkus (soeng, meik, riietus jne) ja me end jõle hästi tundsime, sattusime juhuslikult GEIKLUBISSE (btw, parimasse Sydneys) ning pärast seal veedetud viivukest põgenesime ja astusime järgmisesse suvalisse kohta sisse, mis loomulikult osutus samuti geibaariks – fantastiline :D.

Seejärel liikusime 55km Sydneyst välja – hahahaa, seda linnakest on vaid korra uudistes kajastatud ja seda kui rassismilinnana :D:D Aga tegelikult oli tegu toreda ja ilusa väikelinnaga, kuhu me sattusime couchsurfingu kaudu. Peatusime Nicholase ja tema ema juures, kes olid meeldivad võõrustajad. Nicoholasega veetsime kolmapäevase õhtu ühes toredas tudengilinnas (mul tuli seal Tartu igatsus peale!) melu nautides ning järgmine päev käisime lõpuks ometi teatris!! Käisime vaatamas Andrew Lloyd Webberi hingematvat muusikali ´´Love never dies´´ , mis on järg ´´Ooperi fantoomile´´. Siiani on see muusikal esietendunud vaid Londonis ja Tokyos ja nüüd on see Sydney Capitol Theatre lavadel. See oli VAPUSTAV!!! Millised lauljad, tantsijad, showelemendid, lavadekoratsioonid ja kõik muu. Ma julgeks väita, et see oli meie Austraalia viie kuu kõrghetk!

Võtsime ette umbes 1300km pikkuse hääletustripi põhjapoole, kuna NSW ilmastik muutus jahedaks. Mainiks siinkohal, et ühel päeval suutsime läbida 920km, see on meie praegune päevarekord!

Kohtasime teekonnal kahte meeldivat tüdrukut Tea Gardenist (nunnu kohanimi eks! :D), kes palusid tungivalt, et nad saaksid meilt tunnikese varastada ja meile oma elukoha parimaid randu tutvustada. Hoolimata sellest, et meil oli pisut kiire, pidime nõustuma ja me ei kahetsenud! Sattusime täpselt sellisesse randa, mida võib näha teleseriaalis Kodus ja Võõrsil. Pluss, need tüdrukud (Rachel ja Nina) jätsid meile väga positiivse mulje ning me lubasime sinna nende juurde kunagi nädalaks puhkama minna! Tegu oli väikse kalurilinnakesega, kus turiste väga tihti ei kohta. Niii kihvt! J

Oi, siis tuli jälle üks värvikas tegelane. Tegu oli 67-aastase meesterahvaga, kellel oli nii Austraalia kui ka USA kodakondsus (tegelikult enam ei saa olla Austraalia kodanikel ka teist kodakondsust, kuid tema on üks eranditest, kes selle sai varem). Nooruk kandis väga vahvaid punaseid trakse, mis meie pilku püüdsid. Ta oli just tulnud 10-päevaselt mediteerimislaagrist. Kusjuures mainin veel, et too meesterahvas oli ametilt „ravija“, kes on seda tööd teinud juba noorukieast saadik ning hingega väga asja kallal. Mul vaevus vaid üks kord küsida, et aga räägi kuidas see laager oli ning peale seda saime meie vaevu mõne sõna paotada. :D Ta oli asjast ise nii vaimustuses, et nakatas mediteerimispisikuga ka meid. Peale  laagri jutustas ta meile veel oma reisimistest ning kuidas ta võõral maal täiesti paljaks rööviti, mistõttu ta esimest korda backpackeris peatus ning oma luksusliku eluviisi välja vahetas. Jah, ta rääkis väga palju, kuna mediteerimislaagris oli seadus, et terve 10 päeva jooksul ei tohi ühtegi sõna kellegagi peale juhendajate vahetada (siinkohal mainiks ära, et ta pidas lausa 3 päeva vastu ning siis pidas salavestluseid inimestega parklas :D).

Järgmisena hüppasime Shane´i rekka peale. Tegu oli ühe hullukesega, kes jumaldas oma tööd. Ametilt oli ta tegelikult mehaanik, ent sõitis ka väga tihti rekadega. Talle meeldis piire katsetada ja teha asju teistmoodi kui on ette nähtud. Ta ületas kiirust, viskas nalja teiste rekkameestega ning tutvutas meid oma kommuunile ning lasi Joannal rekkaga sõita. J See oli midagi enneolematut. Me poleks elusees uskunud, et nende elu on nii äge ning nad niimoodi kokku hoiavad. Nad moodustasid tõesti omaette n-ö perekonna. Nad muretsesid meie pärast ning nägid palju vaeva, et meil järgmine ride leida või soovikorral ka öökoht. Nad ostsid meile süüa ja juua ning me vahetasime oma numbreid, et vajadusel on meil olemas inimesed, kes hoolivad. Me mõtlesime, et saame veeta oma esimese öö pargis, kuid nad ei lasknud. Puhkasime silma Shane´i asemel (tagaistmeks on rekkades voodi ;)) ning tutvusime järgmisel päeval ta meitidega.

Veetsime ühe öö koos kanadatüdrukutega. Nad töötasid pooleteist tunni kaugusel meie mandariinifarmist, seega enne sinna minekut hüppasime nende juurest läbi. Oi kui äge see oli, seletasime kella neljani öösel kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Nad on ikka nunnukad meil. Uskumatu oli see, et meie viimased kaks kuud on väga sarnane olnud nende omaga (ka neid sõidutati Tea Gardenis ringi ja ka nemad magasid ühe öö rekkas jnejne – LAHEE :D).

Järgmisel päeval läksime oma mandariinifarmi. Meil oli kuidagi kohe alguses väga halb esmamulje, kuid otsustasime ikka enne proovida, kui mingi otsuse langetame..
Seega, korjasime mandariine ühe päeva, punnusse läks rohkem kui kotti ja otsustasime, et see on meie esimene ja viimane päev selles farmis.
Kahju oli sellest, et just nägime oma sõpru Tarmot, Andyt ja Robi uuesti, kuid pidime taas hüvasti jätma. No mis siis ikka.

Läksime tee äärde ja hakkasime teadmata suunas hääletama.

Mis siis edasi sai.. Hmm. Peatusime mõned ööd oma sõbra juures Sunshine Coastil. Puhkasime, pidutsesime (käisime ühes funkis klubis, mis pulbitses hipidest ja kõik gruuuvisid ja seal oli ülimalt kihvt live bänd, ujeeee), käisime tööintervjuul, ronisime pisut mägedes jms. Ma pikemalt sellel ei peatu.

Järgmine peatus SYDNEY, taaskord. Tegime väiksed valearvestused – see tähendab, et ise mõistsime, et saame tööd tsirkuses, aga tegelikult oli tegu Easter Show´ga (austraalia suurim show, mis oli midagi festivali ja lõbustuspargi vahepealset). Töötasime seal kaks nädalat. Oi kui äge, see oli niiii fun! (Välja arvatud see, et Sirlil oli lõpuks ikka niii kopp ees lastega tegelemisest ;D) . Igatahes saime seal pauside ajal või pärast tööpäeva tasuta atraktsioonidega sõita (jah, need olid päris korralikud asjad ;) ) ning saime trobikonna uusi sõpru. Töötamise ajal peatusime ühe ägeda jaapanlase Chrisi juures couchsurfingu kaudu! Chris oli väga chill ning easy-going. Ta oli kohati pohhuist, et samas oli ta väga aktiivne ning meil oli alati tegevust. Tema juures tutvusime ka kolme islandi kutiga, kes õpivad ülikoolis doktoriametit. Nimelt võtsid kolm doktoritudengit kaheks kuuks aja maha ning reisivad ringi, et siis tagasi pöörduda ja spetsialiseeruma hakata. Nad oli väga-väga muhedad. Seal peatus veel paar sohvasurfarit ning me veetsime seal tõesti imelise aja.

 Sirli konnatiik :D

Joanna superäge mäng THE BIG BANG :D

Manly beachil koos meie hosti Chrisiga

Peale seda veetsime nädalavahetuse Sydney kesklinnas ning hakkasime siis Cairnsi poole hääletama. See kord ei ole meil kusalegi kiiret, kuna meil ei ole tööd ees ootamas. Meie idee ongi lihtsalt idakallas (mida me nüüd kaks-kolm korda edasi-tagasi oleme läbi hääletanud) rahulikult läbi sõita ning rohkem näha ja inimestega tutvuda. 

Meil olid väga toredad ja huvitavad küüdid. Nad andsid meile palju uusi ideid, kuhu reisida ning mida näha. Ent meie viimane küüt oli teel Nelson Bay poole. Täpselt teisel pool lahte on kohake nimega Tea Gardens! Me tundsime, et see on märk ning võtsime ühendust oma tuttavate tüdrukutega Nina ja Racheliga. Nende reaktsioon oli super – hurrraaa! Jaaa, tulge kohe ja jääge! Enne veel külastasime oma viimase ride´i farmi, kus saime hobustega ratustada ning mootorrattaga tiirutada. Too meesterahvas kavatseb sinna ehitada turistifarmi ehk siis, et inimesed saavad sinna minna ning kogeda farmielu ning linnast eemale saada. Väga hea idee ning koht oli selle jaoks ideaalne! Meie igatahas, kui meil vähegi aega on, kavatseme sinna talle uuesti külla minna.

Hobu Bailey

 Manly

Woohoo. 

Peale seda külastuskäiku viskas too mees meid Tea Gardensisse, kust meid korjas peale Rachel! Ta oli jõudnud pubi ette veidi enne meid ning jutustas oma semudega. Kohalikud olid uurinud, et noh Rachel, mis sa siin teed ja Rachel vastas: „ah niisama, korjan hitch-hikereid peale :D. “ Nood kohalikud olid suu lahti jäänud ning ohanud ja muretsenud, aga no kui nad meid autost väljumas nägid, siis nende arvamus muutus. :D Juba hakati pidusid organiseerima ning kutseid välja saatma. :D Peatusime tüdrukute juures nädala ning veetsime nendega ka Anzac day (päev, mil mäletatakse I maailmasõjas hukkunud sõdureid ning see on ka 1 päev Austraalias, mil on lubatud üks hasartmäng tänaval või pubides või kus iganes nad seda pidada tahavad).

Tea Gardensis käisime me palju väljas ning tutvusime kohalikega ning ka tüdrukute peredega. Sai käidud ka Nelson Bays kalastamas ning tiirutasime seal ka lihtsalt paadiga ringi ning see lummas meid! No ausalt, kui meil Eestis oleks selline atmosfär siis käiksin ka mina pidevalt kalal! See oli unustamatult ilus! Meil oli vaid kahju, et me sinna kaamerat kaasa ei võtnud. But oh well, tuleb see tripp uuesti ette võtta ja ehk siis näeme ka vaalu ja delfiine seal ringi ujumas. Meie jaoks on see koht, kuhu teame, et oleme alati tagasi oodatud ning see on koht, kuhu me tõesti-tõesti soovime tagasi minna. Me saime nii paljude inimestega lähedasteks ning sealt oli äärmiselt raske ning kurb lahkuda, kuid oma südant tuleb järgida ning järgmised tripid ette võtta. Nii palju on veel näha ja teha! ;)

Our family in Tea Gardens!

 Nina ja Rachel. 

 Ja kalastusretk võib alata! :D

 Nina jagas meile ära oma aksessuaarid! Jee, jõulud! :D

 Racheli ainus armastus! :D

 Järjekordne väljaminek :D

 Kohalikus pubis. 

 Panime ka tüdrukud rohkem aksessuaare kandma :D

 Anzac day Tea Gardensis

 Külastus Racheli vanemate barbequele :)

Tüdrukud olid nii vaimustuses mu õunakoogist, lausa algusest peale ise tehtud! :D

Nüüd peale Tea Gardensit olemegi ringi hääletanud ja Couchsurfinud. Nii mõnedki inimesed, kes ei pea paljuks meile veidi aega pühendada, viivad meid lähedal olevaid aardeid vaatama (rahvuspargid, vaated mägedest jms) ning jutustavad oma reisilugusid ning motiveerivad meid sedasi edasi reisima ning veel rohkem nägema! Samas vürtsitavad meie hetki Austraalias mõned erakordsed inimesed. Meie viimutine väga mälestusväärne seik oli selline, kui Byron Bayst meid peale võtsid kaks hullu meesterahvast (ja sõna otseses mõtte hullu). Üks neist oli just plehku pannud vaimuhaiglast ning see oli ka asutus, kus nad üksteist kohanud olid. Kuid siiski, nad ei hirmutanud meid vaid otse vastupidi, meil oli nendega äärmiselt tore ja naljakas ning seiklusrohke (kes teab, ehk lähme neile veel sinna vaimuhaiglasse külla, sest üks neist kahest pandi meie tripi lõpuks sinna kinni jälle..!).

Ilma sellise reisimisviisita ei oleks me pooltki näinud, mida me nüüd oleme. Järjest rohkem veendume, et hääletamine ning Couchsurfimine on täpselt meie stiilis reisimine ning me naudime iga minutit Austraalias!


PS! Vahepeal sai meil pool aastat Austraalias täis ja me mõlemad tähistasime oma 20dat juubelit, hurrraa! :D

Armastame teid kõiki! 

"All our dreams can come true - if we have the courage to pursue them."

~Walt Disney~