Hipilaager polnud meie järgmise elukohaga võrreldes mitte mingisugune mets. Kolisime reaalselt tihnikusse elama. Võtsime ühel päeval oma kompsud ja leidsime omale metsatuka, kuhu oma telgikesed püsti panna. Läksime kogu oma kambaga – kanada poisid (Anthony, Matthew ja Liam), hipi tüdrukud (Karine ja Maud), Youngist bikeboyd (Josh, Jason ja Benny) + 2 itaalia kutti ja nagu välja tuli, pesitses seal ka üks püüton. Asja negatiivseks küljeks metsas elamise juures on see, et igapäeva- toimetusteks kulub niivõrd palju aega ning igaks juhuks ei julgenud me sinna metsa ka oma väärisesemeid jätta (kaamera, telefonid, läpakas), aga samas oli meie asukoht palju parem. Kui nüüd 100m jalutasime olime küll sama ookeani kaldal, kuid rannik oli siin mitu korda ilusam. Võib lausa öelda, et see oli ilusaim rand, mida me elusees näinud oleme – vesi oli nii sinine, taamal nägime mägesid ja majakat, inimesed surfasid.. oeh, muinasjutuline, ausalt!
Ühel päeval otsustasime, et oleks aeg edasi liikuda. Poisid kavatsesid minna Stanthorpe´i ja siis mõtlesime, et miks mitte nendega ühineda ja ka seda Austraalia külge näha. Hääletasime oma kompsudega sinna (mis asub siis 260km kaugusel), kus veetsime 3 ööd ning jätsime oma musidega hüvasti, et hakata hääletama oma järgmise sihtpunkti - Coonabarabrani poole. Peatusime kaheks ööks Coondiwindis, mis on väikelinn NSW ja Queenslandi piiri peal. Tegu on väikelinnaga, mis on täis tõelisi kauboisid. Tähistasime seal ka oma Austraalia päeva, mille puhul käisime hipodroomil. Järgmisel päeval jätkasime oma hääletamistrippi (mille kogupikkuseks oli 916 km ).
Aborigeenid
Austraallased on äärmiselt uhked selle üle, et neil on aborigeenid. Kuid kui alustada vestlust sellel teemal, siis avastad, et tegelikult nad neid nii väga ei armasta. Nimelt, aussied peavad aborigeene väga räpasteks ja haisvateks. Ning ajaga on tekkinud uus generatsioon, keda nimetatakse poolaborigeenideks (valge ja aborigeeni segu), kes on parajad pärdikud... Aga asutraallaste sõnul pidi puhtavereline aborigeen olema kõige lahkem ja viisakam inimene maailmamunal, kuid meid siiski hoiatati, et nad siiski haisevad.. Nii et Joanna vanaema võib oodata, ta toob talle ühe aborigeeni.
Aborigeenide kohta veel nii palju, et nad saavad parlamendilt väga suuri toetusi (kummaliselt suuri ja paljud neist ei hinda seda.. oleme kuulnud jutte, kuidas nad põletavad parlamendilt saadud majad maha, sest nad on harjunud tihnikus elama jne). Seetõttu ei ole harv nähtus, et nad ei tööta, aga on narkootikumide- ja alkoholilembelised.
Samas oleme aru saanud, et aussied tunnevad ka neile pisut kaasa. Sest nad mõistavad, et valged sisserännanud inimesed tõid endaga kaasa alkohoili ja narkootikumid, seega nad ei saa kedagi muud süüdistada, kui iseennast.
Seega võib öelda, et see aborigeenide teema on siin mandril väga õrn ja samas keeruline. Me jätkame selle uurimist, see on huvitav.
Aborigeenide kohta veel nii palju, et nad saavad parlamendilt väga suuri toetusi (kummaliselt suuri ja paljud neist ei hinda seda.. oleme kuulnud jutte, kuidas nad põletavad parlamendilt saadud majad maha, sest nad on harjunud tihnikus elama jne). Seetõttu ei ole harv nähtus, et nad ei tööta, aga on narkootikumide- ja alkoholilembelised.
Samas oleme aru saanud, et aussied tunnevad ka neile pisut kaasa. Sest nad mõistavad, et valged sisserännanud inimesed tõid endaga kaasa alkohoili ja narkootikumid, seega nad ei saa kedagi muud süüdistada, kui iseennast.
Seega võib öelda, et see aborigeenide teema on siin mandril väga õrn ja samas keeruline. Me jätkame selle uurimist, see on huvitav.
Austraalia päev – seda tähistatakse siin 26. jaanuaril suure ilutulestiku ja paraadiga. See on aborigeenide jaoks raske päev, sest siis tulid valged inimesed nende siinset elu hävitama. Antud päeval on alati kummaliselt palju kaklusi eri rassiesindajate vahel. Eriti äge oli kuulda ühe meie austraalia tuttava arvamust Austraalia päevast (Steve´i arvamus). Kõik inimesed kannava austraalia lipu mustriga kaetud plätusid, mütse, pluuse, pükse, panevad sellised kaardinad üles ja kõik mille peale veel tulete eks ja need kõik asjad on „made in China“. :D
Sõjavägi austraalias on vabatahtlik, seega jah, noored ei ole kohustatud seda läbima. Samas oleme kohtunud mitme korealasega ja oleme teada saanud, et Lõuna-Koreas on sõjaväeteenistus 3 aastat ja Põhja-Koreas 20. Nii et, eesti poisid, ärge nurisege oma 9-11 kuu üle! :D
Muide, meiega on siiani kõik hästi. Jõudsime oma pisikese hääletamistripiga enda uude linna, kus hakkame õunu korjama. Jõudsime siia linnakesse (Coonabarabrani) päev varem kui pidime ning tuli taaskord välja, et meil pole öömaja selleks ööseks (oleme sellega õnneks juba harjunud, et peame omale öökoha sebima viimasel minutil :D). Seekord aitas meid välja meie autojuht, kes tegi kõne oma sekretärile, paludes broneerida tuba Coonabarabranis, mõnes kenas kohas. Mõne minuti pärast sai ta juhised oma öömaja kohta ning ütles, et tüdrukud, teil on nüüd olemas öömaja. J Kui jõudsime linna, tuli välja, et tegemist on luksusmotelliga. Saime omale kahepeale mõnna toa LC teleri, vanni, suure voodi (ja igaksjuhuks ka lisavoodiga), rõdu, basseini, tasuta hommikusöögi ja muude lisadega. Muidugi oli see, üllatus-üllatus, tasuta. Tundsime, et meie puhkus saab kena mugava punkti.
Jääge ootama meie järgmist intrigeerivat postitust.
Alati teiega,
preilid Õnneseened.
No comments:
Post a Comment